Vesi peale

Pool laagrit on möödas. Nüüd kolisime Otepäält Haanjasse ning kogu järgmise nädala treenime siin. Otepääl möödusid treeningud üsnagi edukalt. Kogu plaan sai ilusti täidetud. Ilmad olid küll kehvad, aga see ei häirinud. Laupäeva hommiku poole tegin paaritunnise rattatreeningu. Mul jäi vaid pool tundi treeningu lõpuni kui sain mitu ämbri täit vett kaela. Kõik riided olid läbi vettinud ja rattakingadest valasin lihtsalt vett välja. Eile oli plaanis pikk treening rullidel ja hommikul tiirus kuiva tehes tundus ilm kõle ja tuuline. Arvestasin oludega ning sättisin end tuule – ja veekindlamalt riidesse. Otepäält Sihvale (poolel teel Kääriku suunas) jõudes, oli selleks ajaks end päike välja ajanud – ja mina haudusin. Väga ettearvamatud ilmad on olnud. Muidu on meeleolu hea ning treeningutest tunnen vaid suurt mõnu. Homme on meeldiv taaskohtumine Vällamäega. Juuni kuus on teada, mis seal ees ootab. Sääse ja parmu põrgu!

Tegelikult juhtus Otepääl üks ebameeldiv, aga õpetlik lugu. Ära osta põrsast kotis! Tahtsin sinna suveks korterit üürida. Nii oleks olnud soodsam ja mugavam. Korter netist leitud, vahendajaga asjad ära räägitud, sõidan mina vapralt kohale, lubatud võtme järgi. Kohtun vahendajaga, ja hakkab pihta. Palju, palju keerutamist ja valet, mis sealt tui. Umbes, et võti on Tallinnas ja saate 10 päeva pärast. Ja kui ma lõpuks korteriomaniku telefoni numbrit küsisin, tuli sealt suust ikka päris jaburat juttu. Hiljem kuulsin kohalike käest, et tegu ongi paberitega hulluga, kes on süüdimatu kelm ning sain teada, et selles samas korteris on juba üürnikud sees. Mul oli ka natuke raha juba ette makstud, nii et läksime suurema kambaga tädile külla ja nõudsime raha tagasi, mille ma lõpuks ka sain. Tegu oli Otepää Kinnisavaraga, Inna Velt. Jätke see nimi meelde! Ärge kunagi tehke selle isikuga mingitki tegemist!!! Ta pidigi enese algatusel vahendama suvalisi objekte. Aga siit küsimus Otepää linnavalitsusele, miks lastakse sellisel inimesel üldse tegutseda?????

Kruvi ja keeraja

Käisin täna arsti juures. Spordiarsti juures siis. Võin kõigi rõõmuks teatada, et läbisin koormustesti edukalt ning tulemused näitasid positiivset arengut. Vastavalt praeguste olukordadega/treeningutega on seisund hea ja organism puhanud. Ka verepilt oli ilusam võrreldes talvega. Ainuke mis siis on, et mul hakkavad tekkima nõ kutsehaigused, no mitte just haigused, aga ütleme rühihäired. Tekib juba laskesuusataja asend – üks õlg on näiteks pisut madalamal (see on relva hoidmisest). Siis puus on pisut viltune (uisustiilist). Ja veel pani arst südamele, et ma ennast hoolega jälgiks ja kontrolliks, sest mu treeningmahud on üpris suured. Ma väga palju andmeid ei hakka avaldama, sest muidu läheb liiga keeruliseks. Aga jälle on möödunud nii palju, aega, et võiks ennast laagri poole teele sättima hakata. Kolmapäeval algavad treeningud Otepääl. Ma loodan, et ilmad tulevad kuivad ja soojad, sest vahepeal sadas juba piisavalt vihma. Ega vihma ja külm veel treenigut takista, aga lihtsalt on ebameeldiv. Läinud nädalal käisin selle kõige suurema saju ajal rullsuuskadega sõitmas ning ma olin vist juba peale esimest ringi (Lillepi pargi 2,5km ring) märg nagu kalts, aga muidu oli tore. Vahetasin rullidel klambrid ümber, kuna sügisel sain teise süsteemiga saapad. Kuna keegi on meie peres akutrelli kuhugi ära viinud, siis krudisin neid niisama käsitsi, aga ka sellega oli algul üks probleem. Rulliklambri ristpeaga kruvid ei ole sügavad, aga meil on kõik kruvikeerajad miskipärast terava otsaga ainult. Mine või poodi uut tooma, aga kuna neid oli piisavalt palju, siis tõmbasin käiaga lihtsalt ühel keerajal otsa tömbiks ja oligi mul vajalik tööriist olemas. Peale selle oli mul vaja paar lisa auku tekitada ja seda ka ilma trellita, siis õnnestus mul see plekikruvi ja kerge enesevigastusega (sain näpu veriseks) . Nüüd on kõik minu rullid uute ja uhkete klambritega – loodetavasti peavad need kaua vastu. Ise tehtud, hästi tehtud!

Ratturivormiga Elvast

Möödas ongi selle hooaja esimene laager, mis toimus Elvas ning enamasti lasketiirus. Lisaks tulistamisele, tegime ka rattatreeninguid, jooksmist, pallimängu ja jõuharjutusi. Lasketreeningutega on nii, et kõik tuleks just kui otsast peale alustada ja uuesti õppida. See siis ei tähenda seda, et ma olen kõik vahepeal ära unustanud, vaid lihtsalt harjutamise pärast, et ei tekiks uusi vigu ega vanad süveneks. Tuleb alustada puhtalt lehelt ja seda sõna otseses mõttes, sest esimestel treeningutel me kasutamegi aimult pabermärklehti, lastes siis ühte lehte, mitte viite järjest. Lõpuks saabusid ka need tõelised suveilmad, nii et oma esimesel päevitusel sain ratturivormi selga. Hea tunne on, sest sisenesin taas oma tavapärasse elurütmi. Tegelikult pean ma veel siiski kannatama, enne kui saan alustada tõeliste treeningutega. Võrreldes eelmise aastaga ei torma ma enam niisama metsa treenima ja nii palju kui torust tuleb, kohe suve alguses. Nüüdsest hingab pidev valve ja kontroll kuklas, toimub planeerimine ja analüüs. Mitte et seda poleks varem olnud, aga siis oli mul lihtsalt rohkem oma voli. Nüüd on siis nii, et natuke rohkem kui nädala pärast alustame pikema laagriga, mille esimene pool toimub Otepääl ning teine Haanjas. Kahju, et Haanjas viibimine nii lühikeseks jääb, aga kuna sealne majutus on vahepeal kinni, siis ei jää muud üle. Siis 8-juunil on mul spordiarsti juures aeg kirja pandud. Uued testid ja analüüsid. Vaatame kui hästi ma kevadel talvest taastusin. Vot nii.

Laagrisse!

Kevad on ilus aeg, eriti mai lõpp, kõik õitseb ja laulab (linnud), aga on ka üsna vaikne. Vaikuse all mõtlen ma siis seda, et talisportlased on kuhugi ära kadunud. Nüüd aga tuleb endast vaiksel märku andma hakata, sest kohe on algamas esimesed laagrid ja ettevalmistused talvehooajaks. Lasketreeningutega olen ma juba üsna hoos. Eelmine nädal käisin ka 3 päeva Soomes. Ma polegi teile veel avalikustanud, et mina jätkasin isiklikult koostööd lasketreener Asko Nuutineniga. Tema käe all saab minust loodetavasti veelgi täpsem ja kiirem laskja. See, kas Asko jätkab ka see hooaeg kogu meie koondisega koostööd, on veel lahtine – teate küll, rasked ajad. Isiklikku koostööd jätkasin sellepärast, et tema treeningplaan sobis mulle ja sellist võimalust ei saa lihtsalt käest lasta. Need 3 päeva Soomes möödusid edukalt. Panime plaanid paika, viisime läbi mõned treeningud ja korrigeerisime laskeasendeid. Lähtepositsiooniga oli treener rahul. Nüüd tuleb vaid suvel kõvasti tööd teha. Algamas on ka meie koondise laagrid. Esimene on kavas juba sellest neljapäevast, mis toimub Elvas ning lõppeb esmaspäeval. Elva laager on meil, nagu tavaks juba saanud, põhiliselt lasketreeningute laager, aga plaanis on ka füüsiline ettevalmistus. Järgmine ja juba märksa tõsisema füüsilise tööga laager, mis tuleb Haanjas 10.06-22.06. Üldiselt hakkab suvine plaan välja nägema nii, et 2 nädalat laagrit ja 2 nädalat kodus.

Tuld!

Üsna huvitavaks on kujunenud see nädal. Olen tegelenud kergemate treeningute kallal. Käin ujumas, sõidan rattaga, jooksen ja võimlen. Olen proovinud ka oma lemmik harrastusega tegeleda, nimelt rulluisutamisega. Suur isu oleks rohkem sõitmas käia ja seda ka nautida, aga probleem on selles, et need saapad ei sobi kohe üldse mitte minu jalgadega. Umbes 45 minutit rahulikku liuglemist kannatab ära ja siis on kogu moos, sest need hakkavad koledalt jalgadele. Olen mõelnud ka uute hankimisele, aga  pidevalt kahtlen, et kas on ikka otstarbekas. Lisaks kõigele sellele, olen saanud üsna tublisti lasketreeningutega tegeleda. Aga mis tegigi selle nädala põnevaks, oli see, et toimusid Piirivalve meistrivõistlused laskmises Männikul, kus minagi osa võtsin. Täpsust lasin nii oma relvaga (standard püssi arvestuses), kui ka sport püstolit, Makarovit ja AK-d. Kõik sai ära proovitud. Kui arvate, et ma relvadega juba üsna sina-sõber olen, siis seda tõesti ainult oma relvaga, ülejäänuid katsusin ja lasin absoluutselt esimest korda. Ainukese auhinnalise koha, kolmanda, saingi oma relvaga, 30 lasku lamades. Ees otsas oliatega, oli tegemist juba tõeliste laskuritega, aga ega mul palju punkte puudu jäänudki. Minu tulemus oli 278 punkti (300 on max). Püstoli, Makarovi ja AK tulemused mul nii head ei olnud, aga neid ma läksingi puhtalt huvi ja põnevuse rahuldamiseks proovima. Jälle kogemuste võrra rikkam. Võib teine kordki osa võtta ehk siis võib juba tulemust ka taga ajada.

Alustame

Ja tere taas kõigile lugejaile! Olen tagasi eetris ja katsun nüüd üle kanda enamus oma tegemistest, millega puhkuse ajal hakkama sain. Kohe alguses pean teile siiski väikese pettumuse valmistama. Nimelt seekord piirdusin ma vaid kodumaaga ning puudus igasugune rannas lesimine ja turismiobjektidel turnimine, see-eest sai palju, palju kasulikku ära tehtud. Kõik murud said riisutud, puud laotud, kasvuhooned pestud (seal juures ka auto ), oksad lõigatud ja põletatud, suur kuur kolast puhtaks tehtud ning lõpuks terve põllu täis vaarikaid istutatud. Kui aus olla siis sellist niisama olemis ja vedelemis päeva võis esineda vaid 2-3. Ausalt öeldes, oli selline ajaviide äärmiselt meeldiv. Miskipärast on mul tunne, et kui ma oleks terve selle puhkuse lihtsalt niisama molutades veetnud, siis oleks see puhkus kestnud heal juhul 5 päeva.  Niisama vahtimine võib mind hulluks ajada. Aga kasuliku töö kõrvalt sai ka muud huvitavat nähtud – tehtud. Üks õhtu käisime emaga teatris “Eesti Matust” vaatamas. Lõpuks nägin minagi selle etenduse ära. Pean mainima, et see kõlas nii tuttavlikult nagu oleks keegi kunagi rääkinud, ju oli see lihtsalt valus tõde, aga kogu see tükk oli hea huumoriga kokku võetud. Kiiduväärt etendus, tõesõna! Siis sai veel ikkagi sporti tehtud, nimelt läbisin Viljandi järve suurjooksu, mis on umbkaudu 12km pikk. Startisin suure rahva massi keskelt, nii et mul võttis üsna tükk maad, et õiget tempot arendama hakata. Võtsin kogu jooksu mõnuga ja kergusega ning terve distants oligi hea kerge tunne kui ainult välja arvata, et 3km enne lõppu jäid reielihased jube valusaks. Lõpuks põrus iga samm lihastest läbi. 1km enne lõppu oli selline tunne nagu reied läheksid kohe lõhki, nii et selle pärast jäi lõpuspurt tegemata ja kaotasin üsna mitu kohta, aga ma ei läinudki kellegagi võidu jooksma, tahtsin oma enesetunnet kontrollida. Koht tuli 596 ajaga 54:08. Ja siis vahepeal juhtus nii, et sain jälle aasta vanemaks. Ma ei tea kohe – mida vanemaks saan, seda kiiremini aeg möödub (nagu seda keegi ei teaks ). Varsti on nii, et numbrid hakkavad näitama juba sellist vanust, kus vastupidavusala tippsportlane oma parimates aastates. Nii et ei saa siin enam kaua hõisata, et noorsportlane ja tulevikulootus. See selleks, aga kätte ongi jõudmas uus ettevalmistus periood. Vaikselt ja targu olen hakanud end treeningutega meelitama. Nii et alustame siis taas!

Paus

Annan teada, et mina puhkan ja see blogi ka, mõnda aega. Eks hiljem kirjutan mida tegin või ei teinud.

Ilusat kevadet ja palju päikest!

Kevad

Kuulutan hooaja ametlikult lõppenuks! Kuigi see lõppes juba laupäeval Tamsalu karikavõistlusega. See võistlus oli tõeline hooajalõpukas, selles mõttes, et rada oli märg ja kohati kippus juba kaduma (keset võistlust) ning meeleolu oli ka juba tutimütsi kappi ära pannud. Igatahes polnud tulemus ka midagi suurt. Sain Kaili ja Laura järgi kolmanda koha. Oli 5km ühisstart.

Aga siiani olen suutnud iga päev korralikke suusatreeninguid tehe, ja seda viimased paar päeva Pirital, kus on üsna paksu lumekihiga 1,3km rada järgi jäänud. Tõesti, tõesti – saab veel talisporti harrastada, kuigi natuke imelik on juba, sest teised ümberringi jooksevad, sõidavad ratta ja rulluiskudega. Aga minagi juba tundsin täna, et hakkab vist küll saama. Homme vast teengi viimase murdmaa trenni ning siis panen suusad suvepuhkusele, aga lumele ma veel aidaa ei ütle, sest pühadeks on plaanitud sõit Soome Rukale. Seal saan ma mõne päeva harrastada mäest alla suusatamist. Olen sellest alast puudust tundnud, on juba mitu aastat vahele jäänud, nii et võite arvata, kas ma ootan seda reisi või jah.

Ja veel… Ma tänan kõiki, kes mind sellel keerulisel hooajal toetasid, kaasa elasid ning uskusid minusse. Teie abiga ma voolisin sellest käkist lõpuks ikka saia valmis.

Ilusaid kevadpühi ja palju kirjuid mune!

Karga, karga see on viimane lumi

Nii mõnigi teist soovib kindlasti teada, mis moodi läheb minu hooaja lõpetamine. Et jah, võtan vaikselt otsi kokku. Võistlemistega on vist ühelpool, aga pole päris kindel. Aga minu jaoks jätkub talv just nii kaua kuni suusatada saab, ja paistab, et nii mõnedki suusarajad on veel päris heas korras, nii et talv kestab . Läinud nädalavahetusel võtsin osa murdmaa Eesti Meistrivõistlustest. Laupäeval olid kavas teatesõidud ning mina suutsin viimases vahetuses meie Nõmme suusaklubile kolmanda koha välja võidelda ehk oleks suutnud isegi kirkama medalani jõuda, aga rada sai enne otsa. Pühapäeval oli tegemist 30km vabas tehnikas. Esimene ring oli üsna lõbus, suusk tundus hea ja enesetunne samuti, kui ainult välja arvata, et üsna alguses astuti mu kepi otsast kulp ära, aga see mure sai ringi lõpus ära vahetatud. Teise ringi (kusjuures me sõitsime 6×5km) alguses kisti tempo üles. Füüsiliselt olin selleks valmis, aga juhtus see, et millegi pärast kadus suuskadelt libisemine (tegelikult ma ei imesta, arvestades ilma ja lund). Tõusudel polnud väga viga, aga laskumistel jäin maha. Nägin kõvasti vaeva, et grupis püsida, aga lõpuks otsustasin, et niiviisi rabeledes ma kaua ei kesta ning lasin hoo maha ja jätkasin endale sobivas tempos. Libistasin mõne ringi omaette, otsides raja äärtest kõvemat pinda, kus paremini libises. Enesetunne oli hea ja hoog kasvas. Lõpuks hakkasingi konkurentidega vahet vähendama ning mingi aeg tõusingi neljandaks, aga järgmistega oli vahe juba minut. Kui kuulsin, et vahe ees pool minejatega väheneb, siis tõstsin tempot. Tekkis uus lootus – ehk saan teisedki kätte. Viimane ring tegin juba päris tõsist tööd, sest nägin juba isegi kuidas vahe iga meetriga kahaneb, aga siiski jäi natuke puudu, sest taas lõppes rada enne ära . Üldiselt mulle see võistlus meeldis, sest sõidutunne oli nauditav, aga kehvaks tegi olukorra ilm. Vihma sadas ning 2 ringi enne lõppu hakkas mul isegi kergelt külm, sest olin läbimärg ja saapad olid jalas nagu vett täis ämbrid. Lõpuks siis ikkagi neljas koht. Vot sedasi läks seekord. Nüüd tegelen vaid treenimisega. Käin pikalt ja rahulikult suusatamas, veel viimast võtmas sellest lumest.

The end

Nii kähku see kõik läkski. Mulle pole veel siiani kohale jõudnud, et see mu viimane MK etapp sellel hooajal oli. Õnneks suusatada veel saab ning on veel teisigi võistlusi ees, nii et päris läbi pole veel midagi.

Ebameeldivalt sombuses ja märjas Trondheimis, panin ma hooajale ilusa ja õnneliku punkti. Praegu, tagasi vaadates olen ma omad järeldused teinud. Kokkuvõttes oli see hooaeg üks suur õppetund ning arvan, et see tuli õigel ajal. Arvan, et kui oleksin terve see talv heas vormis olunud, siis oleksin vast suvel veelgi suuremasse treeninghoogu sattunud ning kannatanud oleks hoopis olümpiahooaeg. Nii et tegelikult oli ikkagi hea, et ma just selle hooaja ohverdasin ja kui hästi järgi mõelda, siis nii just peakski olema. Aga mis mul sellel talvel puudu jäigi? Tegelikult ju ainult see 1 või 2 sähvatust esimese 15-10 hulka, üsna mitmel võistlusel suutsin ma siiski punkte korjata. Need kohad 60-80 hulgas oleksid võinud juhtuda ka hea vormi, aga ebaõnnestunud laskmisega. Nii et ikkagi lõpp hea, kõik hea.

Ja kuidas siis ikkagi möödus see viimane võiduajamine? Seekordne 2km pikkune rada oli tunduvalt kergem. Ringi alguses oli mõnisada meetrit pikk tõus, edasi lame, kergelt tõusev ning siis taas vana tuttav kurvidega laskumine. Nii et põhimõtteliselt oli vaja kannatada 5x suurt tõusu, nagu kiiruslõigu treening. Start! Tihe. Suur punt lasti praktiliselt korraga lahti ja mina kohe nende järgi. Vahe ei kärisenidku ringi esimese poolega teab mis suureks ning juba laskumisel olin kõigiga ühes pundis. Esimene tiir, lamades. Kiire 0! Teine ring. Järgi tuli norraks, kes staadionil möödus, aga suure tõusu lõpuks olin juba mina temast uuesti jagu saanud ning vahe suurenes. Ai, mul oli hea tunne ning sõita oli suurepärane. On ikka lust suuskadel kihutada küll kui vorm on hea. Teine tiir, lamades. Aga nüüd paugutasin 2 padrunit oma teed jalutama. Tegelikult olin ma nii hoos, et jällegi ei olnud aega sellele mõelda. Kolmas ring. Hea meel oli vaadata, et ma sõiduga kellegist maha ei jää. Pool ringi sõitis keegi mu tuules ning lõpuks kadus kuhugi (mööda ei läinud). Kolmas tiir, püsti. Nüüd tuli küll meelde, mis ma eelmises tiirus korda olin saatnud. Sundisin end rahulikuks ja keskendusin laskmisele. 0! Just nii! Neljas ring. Rügasin tõusu nii, et mõtlesin, kas viimaseks ringiks ka midagi alles jääb. Neljas tiir, püsti. Rahu, ainult rahu. 0! Super! Tormasin viimasele ringile. Vaid see üks suur tõus kannatada, siis on kõik. Ees minejaid kahjuks enam püüda ei jõudnud, aga tagant tulijatest pidi siiski põgenema. Pea terve ringi hoidsin oma kohta, aga just staadionile jõudes möödus Tejs Gregorin suure lauluga, mis on väga tema moodi (viimase ringi vajutab alati kiireimaid aegu), et mul ei olnud enam midagi vastu panna. Finiš! Ja ma maanudusin lõpuks 25-kohale, 0+2+0+0 trahvidega ning +2:39,7 kaotusega. Hea sõit oli.

Slaalomisõit

Hooaeg on kohe, kohe läbi ja ma ole selle talve parimas vormis. Hästi! Natuke on kahju, aga mul on hea meel, et saan selle aasta lõpetada ilusa punktiga.

Trondheimi rajad on üsna keerulised. Esimene pool rajast tõuseb ning teine langeb mööda kurve. Need kurvid olidki eile minu võidu kohad. Ilm oli soe ja rada kohati pehme (eriti kurvides).

Start! Esimene ring üles mäkke. Katsusin tempot hoida just parajasti, et end kinni ei sõidaks. Siis tuli raja teine pool. Laskumised. Enne seda kuulsin juba, et Bailly on üsna seljataga. Lükkasin hoogu juurde ja andsin kurvides minna ning Bailly ei saanudki mind enne tiiru kätte. Esimene tiir, lamades. 0! See kõik toimus nii kähku, et ma isegi ei jõudnud millelegi mõelda. Teine ring. Alles esimese suure tõusu otsas möödus Bailly minust. Tundus, et mul oli temast tunduvalt parem suusk all ning libisesin järgi. Suurte tõusude otsas siiski vahe suurenes, aga taas kurvides võitsin kõvasti tagasi. Teine tiir, püsti. 1! Ma isegi ei mäleta seda laskmist, teadsin vaid, et pean ühe trahviringi sõitma, aga see ei morjendanud mind sugugi. Kolmas ring. Nüüd ei võinud enam midagi tagasi hoida. Kannatasin tõusud kergete säärekrampidega ära ja panustasin kõik laskumistele. Lõpuks tuligi välja, et ma olin nii mõndagi sportlast selles osas ligi 10-sekundiga võitnud. Ma nautisin neid kurve, kuigi nägin ka vaeva, et ise püsti jääda . Lõpuks siis koht 27. 0+1 trahvi, kaotus +1:36,7. Homne start saab olema väga tihe.

Jaht poodiumile

Aega võttis, aga lõpuks jõudsin ma ka interneti leviala piirkonda. Nüüd saan teile teada anda oma saavutustest Itaalias Ridnaunis. Muideks nüüdseks olen ma juba Norras Trondheimis, kuhu jõudmine võttis aega 2 päeva (autoga, otse Itaaliast). Võrreldes rahuliku Ridnauniga, on Trondheim meeletult suur ja kärarikas, pluss veel vihmane ja lörtsine. Itaalias olid lausa fantastilised olud. Lund 1,5m, selge sinine taevas ja meeletult soe päike. Päikse käes võis sooja olla üle +25c, nii et võisteldi lausa lühikeste käistega. Päike oli küll soe ja mõnus, aga ka üpris ohtlik. Kogu meie punt sai näkku ikka korraliku päiksepõletuse. Hämaras toas on päris naljakas kellelegi näkku vaadata, sest punetavas näos helendavad valged silmakoopad vastu. Aga lähemalt võistlustest. Kolmapäeval oli esimene start ning tegemist oli 15km distantsiga. Läksin üsna suurte lootustega end esimese 6 hulka sõitma. See võimalus oli ka väga reaalne. Sõidu tunne oli väga hea, ja ka hilisemad analüüsid näitasid, et mul oli 7 või 8 sõiduaeg. Esimesed 2 tiiru (0+1) möödusid üsna kenasti ja ma püsisin esimese 3 konkurentsis, siis aga panin piraka maha. 3 trahvi! Kukkusin kolinal esi 10-st välja. Aga sõita oli hea ja mõtlesin, et mul on veel võimalusi. Viimane tiir, 0! Ning lõpuks ikkagi 7-koht. Natuke oli pettumust selle kolmanda tiiru pärast. Järgmine võtistlus toimus reedel, ning nüüd oli tegemist sprindiga. Taas läksin starti kõrgete lootustega ja sooviga eelmist viga parandada. Aga see mis nüüd toimus oli lausa häbiväärne. Rajal tormasin, nii et lund lendas, ajaliselt liidritega konkurentsis, aga tiirus maksis liigne agarus kätte. 3+2! Vabandusi leiab alati palju. Lamades tiirus olevat tulnud ootamatu tuule iil. Tiiru tulek on üles mäge ning ma ei võtnud piisavalt hoogu maha, aga eks ma rabelesin liialt, sest lootsin head tulemust teha ning sellega kõrbesin ka vaimselt. Igatahes selle apsakaga kukkusin lõpuks 20-kohale. Järgmine päev oli siiski võimalus kohta parandada. Sõita oli nüüd juba raskem, sest päike küttis ja rada muutus aina pehmemaks ja vesisemaks. Sama ilm oli ka eelmine päev, mis oli samuti oma pitseri jätnud. Aga ma polnud ainuke, kes väsimust tundis, kõik teised samuti, nii et sõit oli ikka võrdne. Õnneks lõpetasingi selle võistlussarja korraliku võistlusega. Lasin 0+1+1+0 trahvi ning tõusin 10-kohale. Sprindi kaotus oli kahjuks liialt suur, nii et natuke jäi siiski veel esimese 6 kohast puudu. Vot sedasi möödus selle hooaja viimane IBU Cup Ridnaunis. Aga mul on hea meel, et nendest võistlustest osa võtsin. Nüüd ootan järgmist starti siin Trondheimis ning sellega lõppeb minu MK hooaeg.

Viimasele tuurile

Kohe on algamas selle hooaja viimane MK tsükkel. Algab see Vancouverist (CAN), liigub Trondheimi (NOR) ning lõppeb Khanty-Mansyskis (RUS). Vancouverisse sõitis vaid Eveli, aga mina see-eest võtan samal ajal osa IBU Cupist, mis toimub Itaalias Ridnaunis. Ilus koht mägede vahel, olime seal eelmine aasta enne MMi laagris. Trondheimis saab kogu meie punt uuesti kokku ja kõik võistlevad. Ning sellega lõppebki minu MK sari selleks hooajaks, sest otsustasin, et Siberisse ma ei sõida. Ridnaunis on esimene start juba kolmapäeval, kavas on individuaal distants. Reedel on sprint ja laupäeval jälitus. See oli siis väike ülevaade minu järgnevatest plaanidest.

Täiel rinnal kodumaa talve

Nii… Korea on jäetud kaugele selja taha ning juba nädala olen hinganud kodumaa rütmis. Ülim kergendus! Paaril esimesel päeval tekkis tahtmine juba kella 16. ajal magama minna, aga seegi möödus ruttu. Aga nädalavahetusel panin mina maha ühe korraliku võistlusmaratoni. Kõigepealt reede õhtul toimus Haanjas Eesti Meistrivõistluste mass-start. Esimesed 2 tiiru möödusid ilusti puhta laskmisega, aga kui oli aeg püsti laskma hakata, siis toimus midagi sellist, millega pole mina harjunud võitlema. Ei suutnud kuidagi püssi paigal hoida, värinad käisid läbi ja nii ma 3+2 lasin. Ju oli veel tasakaaluaparaat segi suurest reisimisest. Aga rõõmustav oli see, et suutsin Eveliga ühes tempos uhada. Sealt siis EMV hõbe. Laupäeval olid samuti Haanjas Eesti Meistrivõistlused, seekord individuaal distantsis (15km). Sõit toimus tihedas lumesajus, mis muutis lasketiirus tegutsemise eriti põnevaks. Märke oli vaevu näha. Olid vaid udused hallid laigud, mida sihtima pidi. Lasingi 1+2+2+1. 2 trahvi rohkem kui Evelil ning taas hõbe, mis sellest, et seekord olin rajal koguni nii kiire, et suutsin Eveli pea minutiga kinni püüda. Tundub, et mu sõiduvorm on päris kenasti ilmet võtnud. Ning võistlusmaratonile panin punkti ühe korraliku maratoniga. Nimelt võtsin osa Viru maratonist. Kui ma veel päev enne arvasin, et ei hakka minema, siis õhtuks see muutus, sest kuulsin, et keegi hea inimene oli mind sõidule kirja pannud. Mis siis ikka, võib ju minna ka. Algul kartsin küll, et ehk ei jätku enam jaksu peale kahte suhteliselt korralikku starti, aga sõidu ajal juba selgus, et kõik on korras ja võib uhada. Esimene suurem ring möödus päris heas tempos, ühe grupi tuules. Ringi lõpus aga tegin endale suurte tõusude peal natuke liiga. Tundsin, et käed olid päris läbi ning teisele ringile minnes oli rada ka nii pehme juba, et sõidumõnu muutus juba päris pingutamiseks. Lasin grupil oma teed minna ja hakkasin omas tempos edasi liikuma. Laugetel osadel taastusin väheke ning suutsin lõpuni hoida täpselt parajat tempot, et tagant tulijad mind kätte ei saanud, kui siis 2-3 meest. Tegelikult olid viimased 5km üsna rasked, sest lihased olid sõtkutud viimase piirini ning tundsin, et kui ma oleks teinud vähegi äkilisema liigutuse, oleksid krambid kallal. Lõpuks sain siiski Viru maratoni võidu omale, naiste arvestuses siiski. Päris sisukas nädalalõpp oli. Nüüd veel nädala kodumaal ja edasi võistlustsüklisse.

Padruniga tülli

Ja ongi MM minu jaoks läbi. Õige lõpp on siiski homme, sest ees on veel naiste mass-start ja meeste teade. Aga meie naiste poolt on punkt pandud ja peaks ütlema, et päris kena. Läksin üsna kerge tundega ning soojenduse püüdsin võimalikult korraliku teha, et seekord ei oleks nii uimane kohalt minek, nagu viimane kord. Ilm tundus ilus, aga kõle külm tuul, muutis olukorra raskemaks. Startisin kolmandast reast, mis polnud just parim koht. Start! Jõudsin paar tõuget teha, ja juba oli keegi käpuli minu ees. Õnneks suutsin temast kõrvale põigata. Esimesel tõusul toimus hirmus madistamine, ja jälle oli keegi käpakil maas. Käis vihane võitlus paremate kohtade peale. Ma püüdsin eemale hoida ja mitte nii hullult kaasa minna. Lõpuks hakkasin tasapisi konkurente noppima. Esimene tiir, lamades. 0! Väga hea! Ja kui matilt püsti kargasin, märkasin, et enamus konkurente on ikka veel kõhuli maas. Oi, mis rõõm. Teine ring. Kohe algul möödusin veel ühest neiust, aga üsna pea möödusid minust mõned kiiremad tegijad, aga hoidsin järgi. Teine tiir, püsti. 1 läks mööda ja kui hakkasin varupadrunit võtma, olid need nii kinni kiilunud oma pesadesse, et ma mässasin ikka tükk aega. Vihastasin ja käratasin: “Tule nüüd välja!!!” Võta või hambad appi, aga lõpuks andis üks padrun alla ja ma lasin märgi maha. Minu õnneks polnud teised just palju kiiremini lasknud, aga siiski ees läksin konkurendid kellest oleksin varem tiirust väljunud. Kolmas ring. Nüüd ainult sõitu! Tundsin küll, et hakkas juba tasapisi raske, aga ma kannatasin lõpuni. Andsin oma vahetuse 10. edasi. Eveli tegi hea sõidu ning tõstin meid 7. Sirli tegi väga tubli laskmise ja andis oma vahetuse Janale 8. Kahjuks Jana ebaõnnestus esimeses tiirus ning pidi läbima 2 trahviringi. Aga lõpuks tulime 14. Ka see tulemus on üsna korralik, sest esimese 15. hulka, pole meie naiskond ammu tulnud. Vot sellise sõiduga siis lõppes meie MM. Kui vaadata üldiselt meie tulemusi, siis tundub tõesti, et pole millegi üle väga rõõmustada, aga mina jään siiski rahule. Tegin ikkagi ju siiani elu teise tulemuse, sellise vormi pealt, nagu ta mul oli. Aga tundub, et sõit hakkab ka tasapisi ilmet võtma, vähemalt viimastel startidel tundsin end juba palju paremini. Aga nüüd ootan, et saaks kiiresti kodumaale tagasi, sest see Aasia elu on juba päris ära tüüdanud. Huvitav oli küll, aga pikale venis.

Segateade

Palju õnne Andrus! Meil on ikkagi Maailma Meister, missest, et ilma püssita.

Aga mina sõitsin eile segateates esimest vahetust. Tegelikult oli see päev juba alguses üsna raske. Tundsin väsimust ning jalad olid rasked, sest distantsi sõit andis veel tugevalt tunda ja ka unetu öö oli oma jälje jätnud. Peale suurt pingutust kipub mul tihti kehva uni olema. Soojenduse ajal oli üsna raske end kiiresti liikuma saada. Start! Ja ma läksin, kõikide teiste järgi, läksin nagu auruvedur. Jäin kohe maha, aga ei tahtnud vahet ka liialt pikaks jätta. Lohutasin, end mõttes, et kül ma neid varsti noppima hakkan. Ei olegi vaja end kohe algusega kinni tõmmata. Suusk oli taas väga hea ning viimasel laskumisel möödusingi esimesest konkurendist. Esimene tiir, lamades. 1+1 varupadrun. Pole viga. Sain teistele järgi ja mõnest möödagi. Teine ring. Tundsin, et oli juba kergem sõita. Lõpuks sain hoo sisse. Suutsi mööda uhavale  eelmise päeva distantsi üllatajale, Tejale isegi järgi hoida. Teine tiir, püsti. Taas sama lugu 1+1 varupadrun. Ei olnud hullu, sest sain veelgi mõnest mööda. Kolmas ring. Nüüdseks oli korralikum hoog sees ning suutsin kohta säilitada. Andsin oma vahetuse Evelile üle neljateistkümnendana. Lõpuks saime võistkonnaga kokku 13. koha. Ma arvan, et see on üsna korralik, keskpärane tulemus. Oma sõiduga jäin lõpuks rahule, kuigi algus oli üsna raske.

Mööda

Njah… MM’i individuaal distants, võistlus, kus ma loodsin võimalikult täpselt lasta, kahjuks luhtus. Kõik ettevalmistused sujusid hästi, ainult soojenduse ajal oli miskipärast tunne, et täna jääb ehk sõidupool kehvemaks, aga läks hoopis vastupidi. Rada oli seekord väga korralik ja kõva. Start! Esimene ring möödus suhteliselt märkamatult, kuigi see polnud vast kõige kiirem ring. Tundsin, et suusk on hea ning see tegi ka sõidutunde oluliselt mõnusamaks. Esimene tiir, lamades. 2 trahvi. Kirusin end mõttes, sest see oleks pidanud 0 olema, aga 3 tiiru veel ees ning kõik võib veel hästi minna. Teine ring. Sõidutunne muutus aina paremaks, aga ringi lõpu poole tuli tagant Eveli. Haakisin talle järgi ning oma imestuseks suutsin püsida. Teine tiir, püsti. 1. Pagan võtaks! Enam ei või ühtegi mööda lasta! Kolmas ring. Eveliga paarisrakend jätkus. Püsisin ilusti terve ringi kannul. Kolmas tiir, lamades. 0! Väike kergendus. Tuleks vaid viimane samuti puhas. Neljas ring. Sõit jätkus ja enesetunne oli endiselt hea. Suudsin korralikult pingutada. Poole ringi pealt vahetasime Eveliga kohad ja nüüd mängisin mina vedurit. Ringi lõpus suundus Eveli finišisse ja ma jäin üksi. Neljas tiir, püsti. Oi ma püüdsin, aga ei. 2 trahvi. See oli valus. Viies ring. Aga ringil ma unustasin tiirus juhtunu ja püüdsin võimalikult kiiresti finišisse jõuda. Üksinda oli siiski raskem sõita, aga ma ei andnud alla. Lõpu poole suudsin isegi spurdi moodi asja välja pigistada. Finiš! Ma ei ole sugugi rahul oma tiirus tehtud tööga, aga see-eest võin rahu tunda oma sõidu poolega. Vähemalt oli mul terve distantsi hea enesetunne. Üldiselt jään siiski MM’iga rahule, sest 28. koht sellisel mustal hooajal, pole sugugi halb. Nüüd vaid teated. Tänane tulemus: 66. 2+1+0+2 trahve.

Võitlus tuulega

Ei ole see Pyong Chang midagi nii tore ja kena koht. Ilmad on alatasa ulmelised ja rada kord pehme nagu puder ning teine kord on lihtsalt mootorsaan koha peal ringe teinud nii, et järgi on jäänud vaid kartulivaod ning kohati on nii kiilas nagu sõidaks kolba peal. Ütlen teile ausalt, et olen sellest kohast üpris tüdinenud. Karm päev oli ka täna. Tuul andis juba üsna tormi mõõdu välja. Hea oli, et miinus kraadid muutsid raja veidi kandvamaks. Start! Algus oli jube tormiline, kõik kukkusid hirmsasti laduma. Langesin kohe üsna mitu kohta alla, aga samas tekkis suurele tõusule tropp ning  järgneval laskumisel (mis oli jäine ja saani poolt äästatud) toimus paras võimlemine, et püsti jääda. Nii mõnigi neiu pani laskumisel sahka, mis muutis tagumiste olukorra üsna keeruliseks. Esimene tiir, lamades. 2 trahvi. See ei olnud just kõige meeldivam tunne. Teine ring. Tundsin, et sain ka ennast korralikumalt käima. Nüü oli juba meeldivam sõita, aga võitlesin, et saaks kellegi tuulde, sest üksi oli üsna ränk. Teine tiir, lamades. 0! Vot nii juba läheb! Kolmas ring. Oli vast kõige parem sõita. Tagant tuli Eveli ning sain talle tuulde. Kolmas tiir, püsti. Jälle 2 trahvi. Läksime Eveliga koos trahve tasuma (tal samuti 2). Neljas ring. Pool ringi püsisime ilusti koos, aga siis hakkas vahe suurenema. Jäin pisut maha. Kõige veidram oli see, et pea iga ring möödus minust alati ühe ja sama koha pealt, üks ja see sama hiinlanna. Tõusul tormas jubetama tempoga mööda ning laskumisel pidurdas hoo uuesti kinni. Neljas tiir, püsti. 2 trahvi! No ei!!! See oli viimane mida ootasin. Viies ring. Läbisin selle üsna üksi. Ees oli konkurent, keda enam kätte ei saanud ja nagu ikka möödus jälle see sama hiinlanna metsiku tempoga. Lõpp. Tulemus 42. 2+0+2+2 trahvi. Vaikselt lootsin, et suudan sellele tormile vastu panna ja hea laskmise teha, aga paistab, et see osutus üsnagi keeruliseks ülesandeks. Natuke kripeldab, aga ma ei heida meelt.

Lumi põlvini, tõusud taevani

Hoolimata kõigest ebameeldivast, läks esimene start hästi . Algul kartsin küll, et ilm on samasugune nagu eile, aga õnneks oli kuiv ja natuke külmem, kuigi naiste võistluseks temperatuur nii alla veel ei kukkunud, et oleks raja tahkemaks tõmmanud. Nii siis oligi. Eilsega peale veetud lumi, oli nii pehme ja paks, et andis ikka sumada seal vagude vahel. Enne starti olid kõik toimetused ja ettevalimistused hästi sujunud, ka enesetunne oli juba hoopis teine. Enam ei olnud jälgegi aklimatiseerumise raskustest ning sisetunne oli hea. Start! Esimese tõusu algus oli kõige kehvemas seisus, sest seal oli rada eriti pehme, aga hoolimata sellest, oli mu algus üsna kobe, vähemalt mina tundsin, et hea oli sõita. Ringi lõpus, mõtlesin siiski, et mis ma hull teen, mul on ju veel 2 ringi vaja läbida. Esimene tiir, lamades. 0! Nii mul plaanis oligi, hästi! Teine ring. Nüüd tundsin juba tõesti, et see rada sööb kogu energia ja kui vaja siis rohkemgi, aga ma kannatasin ning suutsin ees liikuvate konkurentidega ühtlast vahet hoida. Teine tiir, püsti. Tekkis väike sehkeldamine silmaklapiga, mis oli end lahti kruvinud ning vajus paigast. Suutsin selle jama kõrvaldada ja 0 tuli. Jessss!!! Nägemist trahviring! Kolmas ring. Nüüd ainult jalgadele valu… ja seda sõna otseses mõttes. Valu oli, ja mõnuga oli. Oi see esimene tõus oli paras pudrus trampimine. Vaatasin ainult maha ja sõtkusin oma rütmi, mõeldes vaid: “Kohe tuleb tõusu lõpp, kohe tuleb tõusu lõpp…”. Vahepealne väike sirge, tundus lausa õnnistusena. Viimane tõus. Ei olnud kerge, aga ma sundisin end. Katsusin tihedust lisada ning ma tundsin kuidas jalad läksid kangeks ja tuliseks, aga kannatasin tõusu lõpuni. Laskumisse istudes tundsin kuidas jalad olid nagu puupakud ning lõid tuld, aga nüüd jäi vaid laskumine ja viimane kurv, kus pidi jalul püsima. Finiš! Oi, see oli hea ja kergendav tunne, kuigi väsimus haaras ja väänas käed selja taha, mina vaid mõtlesin, et sinna rajale ma enam tagasi minna ei taha. Nüüd olen ma veidi taastunud ning mõtlen juba homsele võistlusele, nii et siiski lähen ja sõidan seda rada, pirtsigu või silmist piimhapet. Nii siis tänane tulemus 28. 0+0 trahvi.

Õnnetu MM

Asjalood on siis nüüd sellised, et ilm keeras totaalselt ära. Eile õhtul tõusis tuul tormiks, kraad ei langenud enam alla nulli ning kõige tipuks sadas vihma… ja nii terve öö. Hommikuks tuul veidi vaibus, aga vihma on nüüdseks terve päev kallanud ning sooja on üle kümne kraadi. Kuigi kõik ametlikud treeningud jäeti ära ning rajale sportlasi ei lubatud, siis oli ikkagi luba suusatada staadionil. Sain teha mingisugusegi treeningu, kuigi poole tunniga olin märg nagu kalts. Kui aus olla siis ei näinud staadion eriti kena välja. Ööga oli oluline osa lumest sulanud. Rajale ei lubatud sellepärast, et taheti säästa veel viimast, mis alles, ning toimus ka lume juurde vedamine kuskilt 4km kauguselt, kus pidid olema väiksed varud. Nii et siinsed olud ei ole enam sugugi päikselised. Homne sprindivõistlus toimub siiski plaanipäraselt, aga kui nii jätkub, siis võib kõike oodata. Ise ma tunnen ennast juba paremini. Olen valmis võistlema, kuigi siinne olukord ei meeldi mulle sugugi. Tegelikult on kahju, et seda MMi on hakanud varjutama igasugused negatiivsed sündmused. Kahju on kohalikest, kes on nii palju tööd ära teinud ja annavad endast kõik, et sportlastel oleksid parimad tingimused, kuigi jah, lumetootmisega panid nad natukene puusse. Loodame, et ilm paraneb ja kõik sujub siiski plaanipäraselt.