Pokljuka distants… Ma olen tänasest võistlusest üsna läbi. Nii palju kirjutada on raske, sest tegelikult ma juba sain tänase jutu valmis, aga just, nii irooniline kui see ka pole, viimase lause pealt jooksis arvuti kokku ja kogu mu vaev kadus prügikasti. Arvutid on tõesti lahedad! Nii et vabandage mind, ma teen seekord lühidalt.

Raske sõit oli. Ma lootsin tänasest palju, aga nii pea kui soojendusrajale jõudsin, taipasin, et pean oma lootusemeetri mõne kraadivõrra jahedamaks keerama. Tunne ei olnud kohe see ja pulss oli ebatavaliselt kõrge. Võimalik, et ärevusest, aga ju ma siis ärevdasingi üle. Tänasepäeva pirn, toimus just hetk enne seda, kui pidin relva peale laskma hakkama. Tiiru ilmusid 2 naist, kes väitsid, et pean dopingukontrolli vereproovi andma minema. Ma olin šokeeritud ja vihastasin korralikult. Nüüd praegu! Leidsid ikka aja. Sellised asjad peavad tehtud olema vähemalt pool tundi enne peale laskmise algust. Ütlesin neile, et mul pole aega ja oodaku kuni teen oma laskmised ära. Olin äärmiselt ärritunud ning rabistasin laskmisega korralikult, aga lõpptulemusega jäin rahule. Lõpuks läksin kahe saatjaga kontrolli. Seal olev naisterahvas, kes on dopingukontrollis vastutav, saatis mu kaks saatjat väga kurja pilguga minema ning ütles, et ei hakka mulle pingeid ja stressi tekitama hetk enne starti, nii et võin minna, sest viga oli nende poolne. Ta vabandas ning lausus, et minu saatjad ei olnud ajagraafikust üldse aru saanud. Nad vist said korraliku kitli selle eest. Aga mina rahunesin ning pöördusin tagasi soojendama ja ettevalmistama. Mul poleks vereproovi vastu midagi olnud kui nad õigel ajal tulnud oleks. Igatahes võistlus möödus raskelt. Esimeses tiirus läksin tuulega alt ning teenisin 2 trahviminutit. Teises pääsesin 0-iga. Kolmandas 1-ga ning viimases, taas 1-ga. 4 trahvi. Olenemata sellest, et sõita oli raske, ei olnud tulemus teistega võrreldes paha. Tegin ühe päris keskmise sõidu. Ei oska midagi kohe õelda, sest see tulemus ei tekitanud minus mingeid emotsioone. Ma ei taha oletada ka, sest “oleks” ei tähenda midagi. Läks just nii nagu läks ja kõik. Tulemus, 69. Trahve, 2+0+1+1. Kaotus koos nelja trahviminutiga, +6:48.5.  Laupäeval uus võistlus ja uus võimalus!

M6nikord (vabandage, mul on v66ras klaviatuur ning siin ei eksisteeri katusega o-d) ei lähe nii nagu tahaks. Meeleheitlikud üritused parimat saavutada, toovad vaid meeleheidet. Peab asja naudingu ja r66muga v6tma. Eile ma korra vihastasin oma tulemuse peale, aga nüüdseks olen sellest üle saanud ning leidnud hoopis positiivseid jooni. Mis mind eile alt vedas, oli laskmine. S6idu pool hakkab juba ilmet v6tma.

Pealelaskmine koos muude ettevalmistustega, möödus kerges närvilises 6hkkonnas. Suusad said head valitud, tiirus läks rohkem aega, kui oleks soovinud ning alati jäi tunne nagu oleks vähe aega. Start! Esimene ring algas normaalses tempos. Hea oli s6ita ning suusk libises hästi. Ilm oli raske. Lumesadu ja pehme rada. Esimese poole ringist s6idetud, kuulsin, et olin alustanud tavalisest kiiremini. Tundus mulle imelik, kuna ise ma eriti aru ei saanud, et oleks kiiresti alustanud. Tora Berger läks 30 sekundit minu ees, ja vahe ei tahtnudki suureneda. Kuni esimese tiiruni. Lamades tiir. Esimene mööda, teine ka. Teadsin juba, et siin ei ole enam midagi head. Siiski suutsin 3 viimast pihta lasta. 2 trahviringi venisid hullemini kui ila. Teine ring. Jätkasin oma s6itu. Ringi teisel poolel, kus olid järsemad t6usud, tundsin, et enam ei ole nii kerge. Teine tiir, püsti. Ikka suutsin endale 1 trahviringi kaela ajada. Jäi järgi vaid kolmas ring panna nii kuidas jaksan, äkki juhtub ime ja ma suudan ikkagi 60. sekka s6ita. Viimane ring oli raske, aga katsusin sellega v6idelda. Viimast t6usu s6itsingi m6ttega, et veel kannatust ja siis on l6pp. Aga raskeim osa oli hoopis finisisirge. Seal oli värske lumi, mis v6ttis suusalibisemise üsna kinni. Need olid vist selle ringi k6ige pikemad meetrid, aga üle joone saades nägin tabloolt, et olin oma l6puga paar kohta t6usnudki. See andis lootust, et pääsen 60. hulka. Aga l6pptulemus jäi siiski 65. aeg 26:39.0, trahve 2+1, kaotus +3:28.2. Palju puudu ei jäänud. Teinekord teeme uuesti.

No nii. Panin aga vinge lennu eile maha. Sõitisme tüdrukutega teadet. Eks see võistlus, oli meil pigem noortele kogemuste saamiseks. Ma püüdsin. esimeses vahetuses võimalikult hea alguse teha. Laskmine läks väga korralikult, kasutasin vaid ühte varupadrunit, aga see eest sain oma karistused hoopis mujal. Siin on üks tore kurv, kus ikka aeg-ajal juhtub, et keegi leiab end käpuli maas, või veel hullem, üle perve, kivide ja oksa hunniku vahel. Kaks aastat tagasi, kukkusin ka just selles kurvis, aga siis jäin õnneks rajale. See kord käisin Indreku jälgedes. Ta oli ka kunagi üle perve kivide ja kändude juurde lennanud. Olin teisele ringile läinud üsna korraliku positsiooniga. Ees oli väikse maaga konkurendid ning taga oli üsna pikad vahed. Võtsin kurvi väljapoolt nagu tavaliselt olin seda teinud, sest sees oli jäässe sõidetud. Seekord oli mu trajektoor siiski väikse vale arvestusega. Läksin liiga äärde ning ei saanud enam kuidagi sisse poole lõigatud ja kolinaga alla ma sealt panin. Hoog oli nii suur, et ei jäänud isegi kivide peal pidama. Libisesin pervelt päris alla, kuni jäin ühe oksa hunniku taha pidama. Esimese hetkega ei teadnud ma enam midagi teha, aga siis kui kõik kohale jõudis üritasin suusad kiiresti jalast ära saada. Paar raja ääres olnud korraldajat tulid mulle appi ning lükkasid mu künkast üles rajale tagasi. Suuskade jalga panekuga läks ka aega, sest tallad olid lund täis. Lõpuks kui liikuma sain, vihisesid just 2 konkurenti (kes olid algul üsna maha jäänud) minust hooga mööda. Üritasin ennast kuidagi kärmelt liikuma saada. Teise, püsti tiiru jõudsin nende järel. Laskma kahates, avastasin, et mõlemad sihikud olid lund täis ning 2 varupadrunit olid pooleks läinud. Rahunesin ja lasin ilusa 0-i. Ega ei olnud enam erilist lusti sõita. Kõigil võib juhtuda. Ma sellepärast õnnetu nüüd küll ei ole. Oli üks omaette kogemus, hea kunagi laste-lastele rääkida. Haiget ma ei saanud, pääsesin ühe väikse sinikaga. Suusa põhjad said ka kannatada, aga hullemini läks hoopis ühel hiinlannal, laupäevases sprindis. Tema kukkus samas kurvis ning murdis püssikaba kaheks jupiks.

Selline oli siis seekordne Östersundi MK. Homme reisime mägedesse. Järgmine etapp toimub Austrias Hochfilzenis. Reedel on sprint, laupäeval tagaajamine, pühapäeval teatesõit.

Jaaa… jätkame traditsiooni. Nagu eelmine aasta, siin Östersundis, nii ka seekord, sain sprindis hakkama 0+0-iga. Õnneks on koht siiski pisut parem. Ma olen rahul, sest laskmine oli täna super ning sõit polnud PRAEGUSE hetke kohta kehva. Siit on hea edasi minna. Lisaks kõigele sellele, sain ma ju MK punkte. Natukene, aga siiski.

Enne starti kulges kõik rahulikult, just nii nagu pidi. Start! Esimene ring kulges, nagu mulle ikka kohane, kõige rahulikumalt. Kuigi endale see nii väga ei tundugi, aga ajad näitavad. Tegelikult sain juba alguses aru, et täna ei tule kerge sõit. Esimene tiir, lamades. Jälgisin hoolega tuulelippe. Kõik klappis. 0! Kergendav algus. Teine ring. Ees läks üpris nobedate aegadega Poola tüdruk. Katsusin vahet mitte väga suureks lasta. Oli paras jõuga kangutamine. Puudus selline kerge lennukus, aga ma kannatasin. Teine tiir. Enne kui matile jõudsin, mõtlesin, et mul üks kõik kaua ma seal tiirus nüüd aega veedan, aga mina lasen 0-i. Võtsin rahulikult ja tegin ühe korraliku koolipoisi-viie-laskmise. 0! Ja kusjuures ei läinudki kaua aega. Kolmas ring. Nüüd oli jäänud veel viimane ülesanne, sõita võimalikult kiirelt finišisse. See ei olnud lihtne. Ladusin tõuse, nii kuidas veel jaksasin. Raske oli, aga lõpuni jõudsin. Koht 38, aeg 22:59.4, kaotus +1:37.9.

Hästi läks see päev.

Paistab, et kohe vägisi kipuvad hooaja esimesed individuaal distantsid aia taha rändama. Nüüd siis juba kolmas kord, kus põrusin täielikult. Esimene aasta, oli sama lugu. palju trahve. Eelmine aasta, oli sõidupool äärmiselt vilets. Ma küll ei tahaks seda traditsiooniks muuta, aga tundub, et see iseenesest kisub sinna poole. Ei tea. Vaatame, mis järgmine aasta tuleb. Aga mis sellest siis ikka, põhi sõidud on veel siiski ees. Mingi esimese käkerdise puhul ei tasuks suuski nurka visata ja patja nutma hakata. Läks nagu läks. Ega ma ainuke polnud, kel esimene start kehvasti läks. Kogu Saksa naiskond oli kuidagi liimist lahti.

Aga kuidas siis sõit kulges? Vaatame… Soojenduse ajal tundsin end üpris hästi ning peale laskmine, oli ka nagu korras. Start! Ei hakanud kohe esimene ring tõmbama. Sõitsin korraliku pika libisemisega. Ringi lõpuks, oli juba kaks tagumist konkurenti mind kinni nabinud. Norrakas 30. sekundiga ja valgevenelanna 1 minutiga. Algus oli ikka päris rahulik. Esimene tiir, lamades. Lasksin kiirelt, oma rütmiga… ja 2!!! See jäägu viimaseks! Teine ring. Olin nüüd koos oma kahe konkurendiga. Kuulsin kuidas treener hüüdis, et ma sellele valgevenelannale järgi hoiaks, sest tal oli liidritega võrdne sõidu aeg. Algul kahtlesin, kas suudan, aga võtsin end kokku ning asi polnud sugugi hull. Ma sain nüüd endale head vedurid ette. Ringi lõpus hõigati mulle, et pean püssil parandusi tegema, 2 nõksu paremale. Teine tiir, püsti. 1 trahv! No see peab küll nüüd viimaseks jääma (püsti tiirus parandusi ei tehta, sest märk on suurem ja see ei mõjutaks midagi). Kolmas ring. Üks minu veduritest (valgevenelanna), tegi väikse vahe sisse, aga mitte väga pika. Jätkasin koos Norra tüdrukuga. Enesetunne oli endiselt hea ning tundsin, et ma kannatan tempot ilusti. Kolmas tiir, lamades. Ma tulin tiiru ning mul olid need parandused täiesti peast pühitud. Ma ei suutnud meenutada, kas oli see nüüd 2 paremale või 2 vasakule. Otsustasin, et ei tee ühtegi parandust. Ja tuli ära. 3 trahvi!!! See oli valus, aga vaid hetkeks. Tahtsin näha, mida suudan suusarajal teha. Ma ei mõelnud enam laskmisele ning jätkasin hoo juurde andmist. Neljas ring. Olin endiselt koos oma norrakaga. Enne suurt laskumist, me mõlemad võitlesime, kes ette saab, sest all kurvis ei tahtnud kumbki hoogu kaotada. Tema sai siiski ette, aga õnneks sujus kõik ilusti. Suure tõusu keskel hakkas Tal raske ning ma otsustasin mööduda. Sain uue veduri, kuna selleks ajaks oli ring juba igasugust rahvast täis. Viimane, neljas tiir, püsti. Ja ma saatsin taas 2 oma teed. Nüüd oli mul tõesõna sügavalt suva, mis ma siin tiirus teinud olin. Palun vabandust, aga nii see oli. Oli jäänud veel viimane ring ning ma pidin kõik välja pigistama. Esimene ringi pool möödus päris heas tempos, aga suure tõusu lõpus tundsin hetkeks, kuidas kangestusin. Ka minu vedurid said nüüd parema hoo sisse ning hakkasid eest ära liikuma. Ma kannatasin lõpuni. Koht: 101, 8 min trahve, aeg 53.16.3. Ulme!

Mis iganes ka ei juhtu, ma elan õnnelikult edasi ning keegi seda rikkuda ei saa!

Kallis Eveli, kiiret paranemist!

Täna siis peame vaid – mina, Sirli ja Eilsabeth – Eesti lippu kõrgel hoidma.

Lõpuks pääsesin mina ka interneti kallale, sest saabusime äsja Östersudi. Tegelikult oli ka Idres võimalus netis surfata, aga tunnistan ausalt, et see asus kaugel ja maksis raha. Tegelikult oli päris hea eemal olla igasugusest elektroonilisest maailmast. Ma isegi ei muretsenud, kas mu postkast ajab üle või ei. Nii palju siis sellest, aga Idres käisin ma ju võistlemas. Tegin 2 starti, nagu oli plaanitud. Mõlemad olid sprindid (3 x 2,5km). Nagu ma vist kunagi mainisin, et tegin need võistlused nõ lahti sõitmiseks, nii et midagi erilist oodata ei tasunudki. Küll aga tundusid need juba üsna korralikud. Enesetunne oli hea, teine päev veelgi parem. Sõitsin ilusti jõu peale ning tehniliselt oli pilt hea, aga hetkel toimub veel selline koha peal tammumine, sest ei ole sellist kergust ja lennukust. Muidugi ma töötan selle kallal ning usun, et mõne võistluse pärast peaks juba kiirus kogunenud olema. Laskmisega olen hetkel rahul. Esimesel päeval, saatsin 2 lasku oma teed jalutama ehk siis 1+1. See oleks siis absoluutselt maksimaalne lubatud vigade piir sprindis. Teine päev, oli tunne parem ja laskminegi korralikum, 0+1. Ma ei hakka päris täpselt kirjeldama, mis seal rajal toimus, võib-olla nii palju, et laskumised olid ägedad. Paljud tüdrukud olid üsna hädas seal. Ma ikka mõni kord võitlesin tõusul, et saaks enne laskumisele, sest muidu oleksin ikka väga palju kaotanud sellega, kui keegi ees ilge saha maha paneb. Keerulised laskumised on siiani ikka mu leivanumbriks olnud . Esimesel päeval sain kahe trahviga 41. koha ning Teisel, ühe trahviga 22. koha. Sellel IBU Cupil oli väga tugev konkurents, kuna paljud koondised panid sealsete võistluste põhjal oma MK koosseisu paikka. Muidu võistlevad seal noored, B-koondised ja need, kes MK norme täita soovivad. Nüüd olen igatahes Östersundi ning valmistun selle hooaja esimesteks MK võistlusteks. Ja juba kolmapäeva õhtul olen joonel. Kavas on 5×3km distants. Nii et see on juba ukse taga! Teile, aga põnevaid elamusi!

Vabandan, et olen olnud liialt kidakeelne viimaselajal, aga ma ise tundsin, et mul ei ole lihtsalt sõnu, ja mida ma niisama tühjakoha täitmiseks ikka jahun. Kui aus olla, siis ei olnud üldse tuju kuhugile midagi kirjutada või rääkida. Mitte, et mul midagi väga halvasti oleks läinud. Olose laager oli viimane põhja panev lihv enne võistluseid ja ma tundsin kuidas minus kasvasid mingisugused seletamatud pinged. Eks see ongi see ootusärevus, mis aina vinte juurde kerib ja meeleolu väga kergelt muudab. Suusatreeningu pool oli selles laagris üsna hea ning oli tunda edasiminekut, kuigi see kiirus ei ole mul veel väga hea, aga plaanis ongi seda kasvatada iga võistlusega. Jõu osakaal on siiski oluliselt kasvanud. Ja selle hüppelaua pealt “vettehüppeid” tegema hakata on üsna meeldiv. Laskmine oli aga selle laagri murelaps, mis oli väga kummaline, sest kogu eelnev ettevalmistusperiood möödus ilma igasuguste suuremate viperusteta. Kõik läks ülesmäge, kuni selle lumelaagrini. Ma tunnistan ausalt, et mul oli vaid 1 või 2 treeningut, kus sooritasin nõ oma laskmist, ülejäänud ajal toimus mingi kammaijaa. Küll oli asend jama, küll oli rütm vale, küll oli matt konarlik jne, jne. Ma ise tundsin, et see jaburdus ei kesta igavesti ning ma ei pea muretsema, aga ausõna, viskas ikka lõpuks üle küll, kui ei suutnud enam ilusaid puhtaid treeninguid sooritada. Nii ma siis vahel pahurdasin endamisi. Aga kõik see sai kummalise ja väga hea lõpu. Laagri viimastel päevadel, toimusid väiksed võistlused. Rahvusvahelised küll, aga mitte midagi erilist. Need stardid olid kõikidele osavõtjatele nõ lahti sõitudeks. Esimene päev oli sprint, mille tulemus mind kuidagi rõkkama ei pannud. Möödalaske koguni 4 ehk lamades 3 ja püsti 1. Aga kogu laagrit vaadates ei pannud see mind kuidagi imestama. Ka sõidupool ei rahuldanud mind. Esimesed ringid olid küll üsna head, aga viimasega tõmbasin ennast, sportlaste keeles, lukku ära. Kuigi mu oma treener jäi rahule ja sõnas, et ma suutsin õigesti ära kasutada kiireid sõiduviise ning kui ükskord saab kiiruse ka üles, siis peab edasiminek toimuma. Viimaselpäeval, tegin ma midagi, mida ma pole veel ühelgi võistlusel teinud. Lasin 4 nulli järjest. Ka sõidu enesetunne oli pisut paranenud, aga see on ka loomulik. Veider on aga ikkagi see, et nii konarliku laskmisega laagrit pole mul sellest ajast saadik olnud, kui ma alles alustasin püssipaugutamisega. Lõppes see aga kardinaalse muutusega. 4 puhast tiiru! See on märk, et ära muretse ja usalda iseennast!

Trenn hakkab külge küll, aga seagripp mitte. See on hea, muidugi. Juba poolteistnädalat olen treeninud siin gripikoldes, Põhja – Soomes, Olosel. Ilmad on talvised. Külma on ja lund on ka natuke, võiks rohkemgi olla, aga kunstlumerada on maas, mis ajab asja suurepäraselt ära. Rahvast on siis ka palju ning on näha, et käimas on viimased lihvid enne starti. Toimuvad kõvad kiirusetreeningud ja suusatestid. Ka mina tegelen kiiruste kasvatamisega. Tuleb teravust juurde teritada. Laagri lõpus on kaks kontrollvõistlust. 17.11 on sprint ja 18.11 on pursuit. Minule on need head mootorikäivitajad. Suusapealt laskmisega olen ka harjuma hakanud, algul oli see pisut konarlik. Ega siin hetkel muud rabavat ei toimugi. Rutiinne treeninglaager, aga pisut ärevust on õhus küll.

Pori sees plätserdamisele saab kohe kriipsu peale tõmmata. Õnneks mul sellel kodus oldud ajal pikki treeninguid ei olnud, aga siiski tuli ette vihma käes karglemist. Tervis püsib endiselt korras. Juba pühapäeval võin jälle suusad alla lüüa ja lume peal sahistada. Nii palju kui ma kuulnud olen ja netist Olose ilma jälginud, siis tunduvad sealsed olud üsnagi head. Kunstlumerada on täies pikkuses (5-6km?) ning on ka 10cm looduslikku lund. Miinuskraade jagub. Terveks järgmiseks nädalaks lubab lumesadu. Nii et mina kaon varakult talve ära. Tegin ära ka kohustusliku spordiarsti visiidi. Võrreldes eelmise aasta ja kevadiste tulemustega on toimunud ka mõningaid muudatusi. Koormustesti läbimis aeg jäi samaks. Tundub et kuskil seal maal ongi minu piir, sest mu lühikesed sammud ei võimalda enamat. Sellegi poolest sain vajalikud numbrid kätte. Aeroobses läves on pulss madalam, max pulss on sama, laktaat on madalam ning taastumine kiirem. Siit võiks ju järeldada, et on toimunud edasiminek. Ma ise loodan ka seda, kuigi mõningad näidud ei olnud palju muutunud. Aga eks see on kõigest hetkeseisund ning tõelist palet näeme talvel. Mina olen igatahes positiivselt meelestatud ning tunnen juba mõnda aega kerget ootusärevust.