Mida puhkepäevaga peale hakata?

Eile avastasin, et vabad päevad on tüütud ja igavad. Ma mõtlen just neid päevi, kus tõesti pole enam midagi teha, sest kõik ülesanded on ära aetud ja treeningutest tuleb puhata. Nii igav, et mine või trenni, aga ei tohi. Võtsin siis aias päikest, õppisin saksa keelt ning lugesin üht-teist. Õhtul vaatasin ära ühe jabura filmi. Hommiku poole käisin siiski korra linnapeal, et teha vereanalüüs ja toidupoest läbi hüpata. Tundub, nagu oleks tegemist küllaga jätkunud, aga ikka oli mul pidevalt tunne nagu midagi oleks puudu, mis mu meelt lahutaks. Õnneks möödus see päev ning täna oli juba hoopis teine lugu. Mul oli väga sisukas treeningu ja mude asjaajamiste päev ning lõpuks jõudsin aias muru ka ära niita. Oleks ju võinud eile ka niita, aga siis ta ei tundunud üldse nii pikk . Ma juba ootan järgmist laagrit! Eelmine nädal oli kergem, kus olid vaid rahulikud taastavad treeningud, mis kasvatasid mu trenninälga. Nüüd ongi nii, et pean hobuseid kinni hoidma, või muidu panevad traavides metsa poole ajama, kes siis talvel selle jama jälle välja vabandab? Aa.. see, et miks ma vereanalüüse võtmas käisin? Vist varem ka mainisin, et nüüdsest on mul pidev kontroll peal. Füüsilisest seisundist annabki kõige paremat infot veri. Paar korda olen nüüd proove võtnud ning siiani on kõik korras. Näidud lubavad plaanipäraselt treenida. Aga lihtsa kliinilise vereanalüüsi võtmine on Tallinnas üsna keeruliseks tehtud. Perearsti juures on see veel kõige tülikam, sest selleks oleks mul vaja määrata kohtumine arstiga jne. Aga mina tahan vaid enda huviks tulemust teada ning selle kiirelt ära ajada. Muud asutused võtavad vastu ainult hommiku poole, sest tavaliselt võetaksegi proove vaid hommikul. Ning mõnes kohas pole kohapeal laborit. Aga kui aus olla, siis eks minusuguseid, kes kiirelt ja lihtsalt enda jaoks, vereanalüüsi võtta tahavad, ei leidugi. Nii ma siis peangi mõningate ebameeldivustega leppima. Mulle meeldib, et on juba juuli!