The end

Nii kähku see kõik läkski. Mulle pole veel siiani kohale jõudnud, et see mu viimane MK etapp sellel hooajal oli. Õnneks suusatada veel saab ning on veel teisigi võistlusi ees, nii et päris läbi pole veel midagi.

Ebameeldivalt sombuses ja märjas Trondheimis, panin ma hooajale ilusa ja õnneliku punkti. Praegu, tagasi vaadates olen ma omad järeldused teinud. Kokkuvõttes oli see hooaeg üks suur õppetund ning arvan, et see tuli õigel ajal. Arvan, et kui oleksin terve see talv heas vormis olunud, siis oleksin vast suvel veelgi suuremasse treeninghoogu sattunud ning kannatanud oleks hoopis olümpiahooaeg. Nii et tegelikult oli ikkagi hea, et ma just selle hooaja ohverdasin ja kui hästi järgi mõelda, siis nii just peakski olema. Aga mis mul sellel talvel puudu jäigi? Tegelikult ju ainult see 1 või 2 sähvatust esimese 15-10 hulka, üsna mitmel võistlusel suutsin ma siiski punkte korjata. Need kohad 60-80 hulgas oleksid võinud juhtuda ka hea vormi, aga ebaõnnestunud laskmisega. Nii et ikkagi lõpp hea, kõik hea.

Ja kuidas siis ikkagi möödus see viimane võiduajamine? Seekordne 2km pikkune rada oli tunduvalt kergem. Ringi alguses oli mõnisada meetrit pikk tõus, edasi lame, kergelt tõusev ning siis taas vana tuttav kurvidega laskumine. Nii et põhimõtteliselt oli vaja kannatada 5x suurt tõusu, nagu kiiruslõigu treening. Start! Tihe. Suur punt lasti praktiliselt korraga lahti ja mina kohe nende järgi. Vahe ei kärisenidku ringi esimese poolega teab mis suureks ning juba laskumisel olin kõigiga ühes pundis. Esimene tiir, lamades. Kiire 0! Teine ring. Järgi tuli norraks, kes staadionil möödus, aga suure tõusu lõpuks olin juba mina temast uuesti jagu saanud ning vahe suurenes. Ai, mul oli hea tunne ning sõita oli suurepärane. On ikka lust suuskadel kihutada küll kui vorm on hea. Teine tiir, lamades. Aga nüüd paugutasin 2 padrunit oma teed jalutama. Tegelikult olin ma nii hoos, et jällegi ei olnud aega sellele mõelda. Kolmas ring. Hea meel oli vaadata, et ma sõiduga kellegist maha ei jää. Pool ringi sõitis keegi mu tuules ning lõpuks kadus kuhugi (mööda ei läinud). Kolmas tiir, püsti. Nüüd tuli küll meelde, mis ma eelmises tiirus korda olin saatnud. Sundisin end rahulikuks ja keskendusin laskmisele. 0! Just nii! Neljas ring. Rügasin tõusu nii, et mõtlesin, kas viimaseks ringiks ka midagi alles jääb. Neljas tiir, püsti. Rahu, ainult rahu. 0! Super! Tormasin viimasele ringile. Vaid see üks suur tõus kannatada, siis on kõik. Ees minejaid kahjuks enam püüda ei jõudnud, aga tagant tulijatest pidi siiski põgenema. Pea terve ringi hoidsin oma kohta, aga just staadionile jõudes möödus Tejs Gregorin suure lauluga, mis on väga tema moodi (viimase ringi vajutab alati kiireimaid aegu), et mul ei olnud enam midagi vastu panna. Finiš! Ja ma maanudusin lõpuks 25-kohale, 0+2+0+0 trahvidega ning +2:39,7 kaotusega. Hea sõit oli.