Täiel rinnal kodumaa talve

Nii… Korea on jäetud kaugele selja taha ning juba nädala olen hinganud kodumaa rütmis. Ülim kergendus! Paaril esimesel päeval tekkis tahtmine juba kella 16. ajal magama minna, aga seegi möödus ruttu. Aga nädalavahetusel panin mina maha ühe korraliku võistlusmaratoni. Kõigepealt reede õhtul toimus Haanjas Eesti Meistrivõistluste mass-start. Esimesed 2 tiiru möödusid ilusti puhta laskmisega, aga kui oli aeg püsti laskma hakata, siis toimus midagi sellist, millega pole mina harjunud võitlema. Ei suutnud kuidagi püssi paigal hoida, värinad käisid läbi ja nii ma 3+2 lasin. Ju oli veel tasakaaluaparaat segi suurest reisimisest. Aga rõõmustav oli see, et suutsin Eveliga ühes tempos uhada. Sealt siis EMV hõbe. Laupäeval olid samuti Haanjas Eesti Meistrivõistlused, seekord individuaal distantsis (15km). Sõit toimus tihedas lumesajus, mis muutis lasketiirus tegutsemise eriti põnevaks. Märke oli vaevu näha. Olid vaid udused hallid laigud, mida sihtima pidi. Lasingi 1+2+2+1. 2 trahvi rohkem kui Evelil ning taas hõbe, mis sellest, et seekord olin rajal koguni nii kiire, et suutsin Eveli pea minutiga kinni püüda. Tundub, et mu sõiduvorm on päris kenasti ilmet võtnud. Ning võistlusmaratonile panin punkti ühe korraliku maratoniga. Nimelt võtsin osa Viru maratonist. Kui ma veel päev enne arvasin, et ei hakka minema, siis õhtuks see muutus, sest kuulsin, et keegi hea inimene oli mind sõidule kirja pannud. Mis siis ikka, võib ju minna ka. Algul kartsin küll, et ehk ei jätku enam jaksu peale kahte suhteliselt korralikku starti, aga sõidu ajal juba selgus, et kõik on korras ja võib uhada. Esimene suurem ring möödus päris heas tempos, ühe grupi tuules. Ringi lõpus aga tegin endale suurte tõusude peal natuke liiga. Tundsin, et käed olid päris läbi ning teisele ringile minnes oli rada ka nii pehme juba, et sõidumõnu muutus juba päris pingutamiseks. Lasin grupil oma teed minna ja hakkasin omas tempos edasi liikuma. Laugetel osadel taastusin väheke ning suutsin lõpuni hoida täpselt parajat tempot, et tagant tulijad mind kätte ei saanud, kui siis 2-3 meest. Tegelikult olid viimased 5km üsna rasked, sest lihased olid sõtkutud viimase piirini ning tundsin, et kui ma oleks teinud vähegi äkilisema liigutuse, oleksid krambid kallal. Lõpuks sain siiski Viru maratoni võidu omale, naiste arvestuses siiski. Päris sisukas nädalalõpp oli. Nüüd veel nädala kodumaal ja edasi võistlustsüklisse.