Vancouver 2010

Tere, Vancouverist, või pigem Whistleri olümpiakülast! Olen ennast siia kenasti sisse seadnud ning ütlen kohe, et tunne on hea. Siinse ajavahega kohanemine on tunduvalt kergem kui seda oli mullu Koreas. Enesetunne on juba nagu päris ning tuju rõõmus. Olümpiaküla on mõnus. Kõik käe-jala juures olemas ja kena on see koht kah. Staadion jääb umbes 15-20 minuti bussisõidu kaugusele. Kui olümpiakülas on lund üsna vähe, siis tegelikult on võistluspaigas hoopis teised lood. Staadion asub kõrgemal ning seal on lumekihi paksus meetrites. Hetkel on soe küll, aga seda ohtu, et kõik ära sulaks, ei ole. All Vancouveris on teised lood, seal kasvavad isegi kevadlilled, aga õnneks on seal vaid sisealad. Eile tegin esimese treeningu ning vaatasin kõikvõimalikud rajad üle. Mulle siin meeldib. Rajad on sellised mõnuga sõidetavad, aga see mis mind rabab on loodus. Ümberringi on suured mäed küll, aga mis asja veelgi kaifimaks teeb, on need suured ja paksud kuusemetsad. Lihtsalt võimas! Inimesed on siin ümberringi positiivselt nakatavad. Korraldajatel on koguaeg kriips kõrvuni, nende lahkus on piiritu. Muide siin liigub korraldajate seas ringi ka palju väliseestlasi. Üsna koduse tunde tekitab. Hetkel tunnen rahulolu. Ei mingit pabistamist.

Toores

Uskumatu, aga nii see on. 2 MK tsüklit on märkamatult läbi ning OM ukse lävepakule astunud. Ma oskan olla kannatlik sportlane, aga sageli juhtub, nii et olen pisut kärsitu ning soovin kohe maailma vallutada. Tean, et pean rahunema, kuna enne OM-i ei pidanudki ma midagi märkimisväärset saavutama. Siiski ootasin Anterselvast paremat tulemust, aga võib-olla lihtsalt sellepärast, et see koht on mulle kuidagi eriliseks saanud (2 aastat tagasi hakkasid just seal minu tulemused endast märku andma). Oleks ju ilus olnud korraliku tulemusega koju tulla. Aga ju siis mu keha ja meel soovivad, et keskenduksin täielikult vaid OM-ile. Vancouveri OM on mulle esimene. Arvate, et olen ärevil ja põnevil? Mitte sugugi. Ma ei lähe sinna sellise tundega, et wow! Ma olengi siin! Minu jaoks on need võistlused, nagu iga teine, selle vahega, et need on hooaja tähtsuselt esimesed ning kogu plaan ja tähelepanu on sätitud just neile. Ma olen lapsest peale unistanud OM-i võidust. Kummalisel kombel isegi tundnud, et see just ongi see, milleks mind siia ilma saadetud on. Muidugi ma ei oota seda nüüd, kohe, Vancouverist. Sinna lähen tegema oma maksimumi. Võib õelda, et soovin ületada oma senised tulemused. Saladuskatte all võin õelda, et mul on tulevikuks seatud suured eesmärgid ning ma unistan maksimaalselt. Sportlane peab olema enesekindel egoist, suurte plaanidega. Unistamine heast tulemusest, on üks osa mentaalsest treeningust. Kui ma pidevalt halaks, kiruks ja otsiks viletsaid vabandusi, siis võiksin kohe spordiga lõpparve teha, sest selline suhtumine ei vii kuhugi. Aga kõigepealt peab olema ohtralt kannatust. Sportlase kohta võiks ka nii õelda: Kas hea vein on üldse hea, kui ta kohe aasta või kaks, peale sisse tegemist, joomiseks avatakse?

Silmipimestav veri

Individuaal distants on mu lemmik ala, aga siiani pole neist mitte ükski normaalselt välja kukkunud. Ainus kord kui ma individuaalis nõ “ibuabi” punkte korjasin, oli eelmine aasta Hochfilzenis, oma kehva vormi, aga hea laskmisega. Seekord vedas alt hoopis kummalisem asi. Kui tegelesin suuskade testimise ja soojendamisega, tundus kõik üsna hea. Enesetunne parem kui nädala eest, jõudu oli, pealelaskmine läks ilusti, aga oli üks väike asi mis tundus vale ja mind muretsema pani. Tormasin vist suuski testima liiga hoogsalt, mis lõi pulsi üles. Tavaliselt on mul selline kord, et pean vähemalt 45 minutit rahulikult suusatama (pulss alla 145), siis kukuvad mul laktaadid ja pulsid alla ja ma saan korralikult kiirendada nii, et ka pulss kohe taastuks. Aga kui ma alustan kohe alguses kiiremini, siis ei toimu taastumine nii nagu peaks. Ja nii oligi. 300 m peale starti tundsin kuidas süda hakkas nii taguma, nagu oleks käsil lõpuspurt. Ma jõudsin siiski sõita, tegelikult oli isegi hea. Jõudu tundus olevat ja lihased ei läinud kordagi täis. Ma suutsin üle olla, sellest, et ma tegelikult sõitsin kogu aeg nõ punases, isegi see ei häirinud väga, et juba esimese ringi keskel tundsin ebameeldivat pistet kõhu küljel. Esimene tiir lähenes. Nüüd hakkas tõsine probleem. Võtsin hoo maha ja üritasin pulssi alla tuua. Veri tuksles läbi ajude. Lamades tiir. Matil hingeldasin veel mitu korda, et olukorda paremaks muuta. 2 trahvi. Selline algus ei meeldinud mulle. Teine ring. Sõita oli juba isegi parem. Üritasin kellegi tuules hoida, tempo oli üsna tugev, jõudsin siiki, aga jama oli selles, et ees oli veel 3 ringi. Teine tiir, püsti. Proovisin võimalikult rahulikult lasta. 1 trahv. Njah… lootsin, et see jääb viimaseks. Kolmas ring. Olin jälle üksi ning tempo langes pisut, aga süda peksles rinnus ikka nii, et tahtis kurku ronida. Neljas tiir, lamades. 0! Lõpuks ometi! Neljas ring. Oluliste muutusteta. Viies tiir, püsti. Üritasin teha nii korralikku ja rahulikku laskmist kui oskasin, aga püss ei püsinud paigal, kogu keha tudises ning kõrvus peksles veri. 2 trahvi. See oli viimane mida siit ootasin. Viies ring. Olin algul ahastuses oma laskmise pärast ning korra tekkis alla andmis mõte, siis aga tuli uus idee. Prooviks ennast tühjaks sõita, nii palju kui suudan ja kui ei jõua, siis kasvõi rooman lõpuni. Mis tunne oleks? Alustasin spurtimist. Esimene ringipool, oli päris hea ja isegi nauditav, aga suure tõusu lõpus oli juba päris raske. Edasi oli vaja ainult laskuda ning pikk staadioni osa ära kannatada. Staadionil oligi juba selline tunne, et jalad ja käed ei taha enam väga alluda. Lõpus oli liigutus üsna kange, aga kui üle joone sain, oli päris hea tunne lumele pikali visata. Pettumus oli ikkagi. Ka siin, Anterselvas, mis on mu lemmik koht, ei suutnud ma korralikku individuaali maha panna. Võib-olla olen ma kannatamatu, aga see hakkb juba vaikselt ajudele käima. Koht oli seekord 60. Trahve 2+1+0+2. Sprint ja pursuit on veel ees ehk saan sealt lohutust.

Jõuetu siplemine

Nokk kinni saba lahti… Kui võiks üks kord hea enesetunde pealt korralikku sõitu teha, siis lendavad kuulid nagu meelega mööda ning kui lõpuks sünnib ilus laskmine, siis ei tundu rajal seda minekut üldse olema. Ma hakkan juba kahtlustama, et siin on tegemist mustema maagiaga. Ma toon ka ühe lolli vabanduse. See Ruhpoldingu rada lihtsalt ei sobi mulle. Aga siiski oli enesetunne, see mis alt vedas. Juba soojenduse ajal tundsin end kuidagi jõuetuna. Meeleolu oli ka selline, et heameelega oleks koju magama jäänud. Võistlussärakas oli täiesti puudu. Kõik muu sujus normaalselt. Start! Korra tundus mulle, et oh! olukord polegi nii hull, läheb küll! Algus tundus hea. Suusad ülilibedad. Esimese ringi osa sain Teja Gregorinil sabas püsida. Siis kui aga jõudis ring lõpuossa, kus olid ees 2 seina, kadus ta eest kuna tal oli tegemist lõpuspurdiga. Samal hetkel hakkas ka minu hoog raugema. Esimene tiir, lamades. 0. Teine ring. Kogu selle võistluse jooksul ei olnud mul kordagi üliraske või tunne, et lihased läheks täis. Lihtsalt tõugetes puudus jõud. Nähvaks oli puudu. Ma lihtsalt siplesin ja proovisin kiirelt sõita, aga tegelikult kulgesin. Teine tiir, püsti. 1. Ai! See viimane lask läks inetult lohakusega mööda. Mis siis ikka. Kolmas ring. Oleksin pidanud alustama lõpuspurdiga, aga ma lihtsalt ei saanud seda kuskilt välja pigistada. Nagu oleksin spurtinud ja ei oleks ka. Kõik tundus nii kummaline. Vähemalt viimase seina peal suutsin oma jalgu kiiremini liigutada, kuigi palju see juurde ei andnud. Finiš! Teadsin, et mingeid punkte siit ei tule. Veider võistlus. Muidu tundus kõik hea, aga lihtsalt puudus jõud. Ma oletan, et see on lihtsalt ajutine ning eilne start juhtus olema lihtsalt minu jaoks halval päeval. Tulemus siis selline: 54. koht, trahve 0+1, kaotus +2.50.5. Homme sõidame teadet, mina esimeses vahetuses.

Raudne raud

Te kindlasti ammu põlete huvist, et mis minuga siis seal tiirus juhtus. Ei. Ma ei ole ahastusest, vaikimisprotesti alustanud. Vabandust. Oberhofis, elasin interneti-ikalduses. Nüüd olen taas maailmaga ühendatud ning võin teile seletuskirja esitada. Ahastusest on ka asi kaugel. Ma pole põrmugi vihane ega kurb. Lihtsalt läks nii. Mis mul ikka juhtus, mööda lasin ja kõik. Eks proovige ise sellises olukorras 50 m kaugel asuvasse, 45mm diameetriga mustale plekile pihta saada. Aga! Olukorda selgitan lähemalt.

Ilm oli päris tuuline ning pealelaskmine oli nö pain in the a**. Jagelesin tükk aega, enne kui mingi selgus majja jõudis. Korra tekkis tuulevaikus ning tol hetkel olid kõik lasud ilusti keskel. Olin rahul ning otsustasin nii jätta, kuna sellisel juhul oleksin tiirus teadnud kuhu suunda hoida, olenevalt tuule suunast (see võib teile tunduda natuke keeruline). Igatahes esimene ring möödus enese soojaks sõitmiseks. Kraade polnud tegelikult üldse palju, aga koguaeg tundus ilm läbilõikavalt külm, nii et selle 3 minuti jooksul, mil ma oma starti ootasin (juba ilma soojendusdressita) muutusid lihased külmaks. Aga sõita polnud üldse paha. Lõpuks siis see esimene lamades tiir. Vaatasin kaugelt, kuhu maanduda võiks. Korra jäi pilk nr 3 peale, kus tundus, et tuulelipp oli üsna paigal. Just hetkel kui olin kõhuli maandunud, hakkas lipp ebamäärases suunas laperdama. Olin hetkega raskes olukorras, kuna sellise laperdamisega, oli raske selget tuule suunda kindlaks teha. Tegin esimese lasu otse märgile peale. ei kukkunud. Siis alustasin väikse veaga sihtimist kella 11 suunda (kui tuul on paremalt, lendavad lasud reeglina kella 11-10 suunda). Tundus et ei aidanud. Edaspidi proovisin natuke suurema veaga lasta, kuigi ausalt öelda ei olnud mul enam õrna aimugi kuhu mu lasud minna võisid. Ma ei imestanud mitte kuidagi kui lõpuks nägin ikka 5 musta märki mulle näkku irvitamas. Keerutasin oma trahviringe, samalajal kaaludes oma võimalusi. Jõudsin otsusele, et täna on paha ilm ja kõik lasevad palju trahve ning alla pole mõtet anda. Pealegi tundsin ma rajal end hästi. Ma isegi nautisin oma sõitu mingil määral. Püsti tiirus kulus päris palju aega. Iga lask ootasin vaiksemat hetke, aga 2 lasku viis tuul ikka minema. No jah. Lõpuks ma siis nautisingi ainult oma head sõidutunnet, laskmist ma ei tahtnud meenutadagi. Tegelikult ma ei olnud ju ainuke kes tol päeval ühes tiirus 5 mööda lakis. Ma lohutasin end hetkeks sellega, et igal laskesuusatajal tuleb harva elus ette selliseid võistlusi. Tormised ilmad võivad laskesuusatajatele olla äärmiselt hävitavad, aga samas ka boonuseks. Me ju eile nägime kuidas Martten suutis sellisest olukorrast kasu lõigata ja võitjana väljuda. Järjekordselt uskumatu, aga selline ongi biathlon.

Nüüd olen ma Ruhpoldingus ning ootan järgmist starti, mis on kolmapäeval kui on kavas taas sprint.

2010, värske algus

Head uut aastat!

Pühad läinud, hüppame võistluskaruselli tagasi. Minu jõulud ja aastavahetus möödusid vaikselt omade seltsis. Sai jälle akud täis laetud, vaim on valmis ja puhanud. Taas on tekkinud võistlusnälg. Võistlustest sai küll puhatud, aga see-eest tegin tugevama treeningperioodi. Et, mis puhkus see siis sihuke on? Kummaline küll, aga siiski on. Sain kodus treenida ning olla koos lähedaste inimestega. Kodune keskkond (eriti nii ilusa talvega), annab vaimule värskust. Hea tunne on kohe. Aga miks ma täna Eesti Meistrivõistlustel osa ei võtnud? Kahju jah. Poleks neid külma tõttu edasi lükatud, oleksin eile stardis olnud. Ettevalmistusplaan oli varem valmis ning seda muuta, ma ei soovinud. See oli minu otsus. Aga juba reedel Saksamaal, Oberhofis, olen valmis võistluseks. II MK tsükkel on minu startide poolest kesisem, kuna nüüd on kavas palju mass-starte (kuhu sekka ma veel ei mahu) ja teateid. Oberhofis on mul 1 start, Ruhpoldingus, arvatavasti samuti, kuigi meie naiskonna teates osalemine on veel lahtune. Aga see-eest Anterselva MK tuleb tunduvalt põnevam, siis on kavas koguni 3 võistlust. Peale Anterselva MK’d tulen mina Eestisse treenima, võib-olla keegi veel, aga ülejäänud koondis jääb Itaaliasse Ridnauni ning lendavad sealt otse Vancouverisse. Mina ja mu treener, otsustasime, et kodumaal treenimine on mulle kasulikum. Ma usun seda, sest teisel juhul, lahkuksin ma homme Eestist ja naaseksin Veebruari lõpus.

Alanud on olümpia-aasta! Jäänud on vaid 39 päeva!

Jõulurahu

Viimane ralli enne jõulupuhkust

Tubli Rolts! See oli ilus, palju õnne!

Hästi läks – Eesti tiimil! Minu koht küll kahvatub Roltsi kõrval, aga pidupäev on ikkagi. Täna oli päris külm, aga väga ilus ilm. Vähemalt tiirus paistis päike ning pealelaskmist oli palju meeldivam teha. Katsusin soojendust nii pikaks venitada kui andis, et starti minnes korralik soe nahavahel oleks. Start! sain väikses pundis minema. Esimene ring algas päris korraliku tempoga. Metsavahel, suurel tõusul, oli kõige parem sõita, sest seal oli hea libisemine. Raja lõpu pooles oli taas üks lõik, kus oli värske lahtine lumi (seal osal ei olnud rada kõvaks sõidetud), seal muutus libisemine taas raskemaks, aga oli näha, et see juhtus kõikidel. Sellest sai ka raja kõige raskem osa. Esimene tiir, lamades. 2 trahvi. Mitte just kõige ilusam algus. Tegin oma trahvringid ning kadusin rajale. Teine ring. Tundsin, et olin esimese ringiga endale pisut liiga teinud. Otsisin omale sobiva tempo. Olin palju kohti taha poole kukkunud, aga nägin, et kogu punt on mul väga lähedal ees. Teine tiir, lamades. 0! Just nii peabki. Kolmas ring. Sain taas hoogu juurde, olin pisut taastunud esimese ringi löökidest. Oli taas lootust tõusta, sest konkurendid olid käe ulatuse kaugusel. Kõige raskem oli sõita ikkagi sellel värskel osal. Igakord tundus seal, et nüüd kaovad teised eest ning tagant tullakse järgi. Kolmas tiir, püsti. Taas 0! Vot nii juba läheb. Neljas ring. Jõudsin paljudele järgi ning olin taas punktikoha piiril. Sundisin end takka. Mõtlesin vaid, et siit peab punkte tulema, või muidu. Neljas tiir, püsti. Ja tuli ära! 0! Viimane ring. Ma olin väga rahul oma laskmisega, aga nüüd hakkas mind kummitama mõte, et pean kuidagi väga kiiresti Finišisse jõudma. See ei olnud lihtne. Möödusin mõnest konkurendist, aga tagant jälitas suur punt, kes ohustasid mu punktikohta. Esimene pool ringist, oli veel hea, aga lõpp osutus tõsiseks katsumuseks. Kuulsin kuidas tagumised jälitajad aina lähenesid, paar neist saigi mööda, aga rohkem ma seda lubada ei lasknud. Finiš päästis taas. Koht, 36. Trahve, 2+0+0+0. Vot sedasi siis. Mina olen selle MK tsükliga rahul. Tegin endale hea jõulukingi. Nüüd saab natukeseks koju puhkama.

Sõda lumega

Plaan töötab. Tunnen, et iga võistlusega on aina parem sõita. Täna olid muidugi eriti keerulised ilmaolud. Külm, tuul, tihe lumesadu. Värske lume peal oli üsnagi kehva libisemine. Hommikul, kui võistluspaika sõitma hakkasime, oli tee paksu lund täis. Staadion asub mäe otsas, kuhu hea ilmaga sõidetakse pool tundi. Täna hommikul, kestis sõit pea 50 min. Aega hakkas napiks jääma, mul oli päris palju suuski testida. Kui ma lõpuks suuskadega ringi keerutasin, tundus, et ükski neist ei toimi. Värske lumi tõmbas libisemise päris kinni. Valisin suusa, mis tundus tõusul kõige lahtisem. Pealelaskmisega läks ka üsna kiireks. Lõpuks polnud ma veel õiget võistlusradagi läbi sõitnud, nii et üsna napilt jõudsin kiirustades kõik üle vaadata. Lõpuks, start! Staadionilt väljumine, lauge tõus. Tundsin, et suusk ei olnud just parima lippega. Kartsin rasket sõitu tulemas. Metsavahele jõudes, olukord muutus. Jälg oli kõvemaks sõidetud ja lipe muutus kergemaks. Olud olid rasked, aga mu enesetunne oli palju parem kui neljapäevasel distantsil. Esimene tiir, lamades. Sihik oli lumine. Puhusin ja lasin. 1 trahv. Trahviring möödus kiirelt, aga staadionilt välja saamine, oli nüüd kõige raskem osa. Sellel mõnesajal meetril oli lahtine värske lumi, mis ei saanud kuidagi suusaga läbi. Kangutasin, et sealt kiiremini ära saada. Metsa vahel hakkas taas kergem. Tegelikult ei olnud sugugi lihtne sõita, aga ma suutsin kannatada. Sellel see iva ongi – ega kunagi pole kerge võistelda, aga mida parem vorm, seda rohkem suudad kannatada. Teine tiir, püsti. Ma isegi rääkisin endaga, et võta nüüd rahulikult, kõik on hästi. 1 trahv tuli siiski. No hea küll, ei ole kõige hullem. Olin kindel, et täna punkte ei saa. Kolmas ring. See staadioni osa muutus veelgi raskemaks. Siis, aga kuulsin, et olen 15. kohal (42. stardinumber) ning sõit on olnud hea. See tundus uskumatu, aga andis palju juurde. Maadlesin tõusudega. Lõpukiirendus oli palju kannatust. Finiši joon päästis mind. Kergendus oli suur, aga tundsin end päris hingetuna. Pärast kui suuskadega lõdvestuseks peale kooberdasin, tundsin, et olin ühe käe haigeks sõitnud, aga see kadus peagi. Tulemus siis 30-31. Trahve 1+1, kaotus +2:53.7. Homme olen taas joonel!

2 genialisti

Pokljuka distants… Ma olen tänasest võistlusest üsna läbi. Nii palju kirjutada on raske, sest tegelikult ma juba sain tänase jutu valmis, aga just, nii irooniline kui see ka pole, viimase lause pealt jooksis arvuti kokku ja kogu mu vaev kadus prügikasti. Arvutid on tõesti lahedad! Nii et vabandage mind, ma teen seekord lühidalt.

Raske sõit oli. Ma lootsin tänasest palju, aga nii pea kui soojendusrajale jõudsin, taipasin, et pean oma lootusemeetri mõne kraadivõrra jahedamaks keerama. Tunne ei olnud kohe see ja pulss oli ebatavaliselt kõrge. Võimalik, et ärevusest, aga ju ma siis ärevdasingi üle. Tänasepäeva pirn, toimus just hetk enne seda, kui pidin relva peale laskma hakkama. Tiiru ilmusid 2 naist, kes väitsid, et pean dopingukontrolli vereproovi andma minema. Ma olin šokeeritud ja vihastasin korralikult. Nüüd praegu! Leidsid ikka aja. Sellised asjad peavad tehtud olema vähemalt pool tundi enne peale laskmise algust. Ütlesin neile, et mul pole aega ja oodaku kuni teen oma laskmised ära. Olin äärmiselt ärritunud ning rabistasin laskmisega korralikult, aga lõpptulemusega jäin rahule. Lõpuks läksin kahe saatjaga kontrolli. Seal olev naisterahvas, kes on dopingukontrollis vastutav, saatis mu kaks saatjat väga kurja pilguga minema ning ütles, et ei hakka mulle pingeid ja stressi tekitama hetk enne starti, nii et võin minna, sest viga oli nende poolne. Ta vabandas ning lausus, et minu saatjad ei olnud ajagraafikust üldse aru saanud. Nad vist said korraliku kitli selle eest. Aga mina rahunesin ning pöördusin tagasi soojendama ja ettevalmistama. Mul poleks vereproovi vastu midagi olnud kui nad õigel ajal tulnud oleks. Igatahes võistlus möödus raskelt. Esimeses tiirus läksin tuulega alt ning teenisin 2 trahviminutit. Teises pääsesin 0-iga. Kolmandas 1-ga ning viimases, taas 1-ga. 4 trahvi. Olenemata sellest, et sõita oli raske, ei olnud tulemus teistega võrreldes paha. Tegin ühe päris keskmise sõidu. Ei oska midagi kohe õelda, sest see tulemus ei tekitanud minus mingeid emotsioone. Ma ei taha oletada ka, sest “oleks” ei tähenda midagi. Läks just nii nagu läks ja kõik. Tulemus, 69. Trahve, 2+0+1+1. Kaotus koos nelja trahviminutiga, +6:48.5.  Laupäeval uus võistlus ja uus võimalus!

Tahtmine on taevalik…

M6nikord (vabandage, mul on v66ras klaviatuur ning siin ei eksisteeri katusega o-d) ei lähe nii nagu tahaks. Meeleheitlikud üritused parimat saavutada, toovad vaid meeleheidet. Peab asja naudingu ja r66muga v6tma. Eile ma korra vihastasin oma tulemuse peale, aga nüüdseks olen sellest üle saanud ning leidnud hoopis positiivseid jooni. Mis mind eile alt vedas, oli laskmine. S6idu pool hakkab juba ilmet v6tma.

Pealelaskmine koos muude ettevalmistustega, möödus kerges närvilises 6hkkonnas. Suusad said head valitud, tiirus läks rohkem aega, kui oleks soovinud ning alati jäi tunne nagu oleks vähe aega. Start! Esimene ring algas normaalses tempos. Hea oli s6ita ning suusk libises hästi. Ilm oli raske. Lumesadu ja pehme rada. Esimese poole ringist s6idetud, kuulsin, et olin alustanud tavalisest kiiremini. Tundus mulle imelik, kuna ise ma eriti aru ei saanud, et oleks kiiresti alustanud. Tora Berger läks 30 sekundit minu ees, ja vahe ei tahtnudki suureneda. Kuni esimese tiiruni. Lamades tiir. Esimene mööda, teine ka. Teadsin juba, et siin ei ole enam midagi head. Siiski suutsin 3 viimast pihta lasta. 2 trahviringi venisid hullemini kui ila. Teine ring. Jätkasin oma s6itu. Ringi teisel poolel, kus olid järsemad t6usud, tundsin, et enam ei ole nii kerge. Teine tiir, püsti. Ikka suutsin endale 1 trahviringi kaela ajada. Jäi järgi vaid kolmas ring panna nii kuidas jaksan, äkki juhtub ime ja ma suudan ikkagi 60. sekka s6ita. Viimane ring oli raske, aga katsusin sellega v6idelda. Viimast t6usu s6itsingi m6ttega, et veel kannatust ja siis on l6pp. Aga raskeim osa oli hoopis finisisirge. Seal oli värske lumi, mis v6ttis suusalibisemise üsna kinni. Need olid vist selle ringi k6ige pikemad meetrid, aga üle joone saades nägin tabloolt, et olin oma l6puga paar kohta t6usnudki. See andis lootust, et pääsen 60. hulka. Aga l6pptulemus jäi siiski 65. aeg 26:39.0, trahve 2+1, kaotus +3:28.2. Palju puudu ei jäänud. Teinekord teeme uuesti.

Tsentrifugaaljõud

No nii. Panin aga vinge lennu eile maha. Sõitisme tüdrukutega teadet. Eks see võistlus, oli meil pigem noortele kogemuste saamiseks. Ma püüdsin. esimeses vahetuses võimalikult hea alguse teha. Laskmine läks väga korralikult, kasutasin vaid ühte varupadrunit, aga see eest sain oma karistused hoopis mujal. Siin on üks tore kurv, kus ikka aeg-ajal juhtub, et keegi leiab end käpuli maas, või veel hullem, üle perve, kivide ja oksa hunniku vahel. Kaks aastat tagasi, kukkusin ka just selles kurvis, aga siis jäin õnneks rajale. See kord käisin Indreku jälgedes. Ta oli ka kunagi üle perve kivide ja kändude juurde lennanud. Olin teisele ringile läinud üsna korraliku positsiooniga. Ees oli väikse maaga konkurendid ning taga oli üsna pikad vahed. Võtsin kurvi väljapoolt nagu tavaliselt olin seda teinud, sest sees oli jäässe sõidetud. Seekord oli mu trajektoor siiski väikse vale arvestusega. Läksin liiga äärde ning ei saanud enam kuidagi sisse poole lõigatud ja kolinaga alla ma sealt panin. Hoog oli nii suur, et ei jäänud isegi kivide peal pidama. Libisesin pervelt päris alla, kuni jäin ühe oksa hunniku taha pidama. Esimese hetkega ei teadnud ma enam midagi teha, aga siis kui kõik kohale jõudis üritasin suusad kiiresti jalast ära saada. Paar raja ääres olnud korraldajat tulid mulle appi ning lükkasid mu künkast üles rajale tagasi. Suuskade jalga panekuga läks ka aega, sest tallad olid lund täis. Lõpuks kui liikuma sain, vihisesid just 2 konkurenti (kes olid algul üsna maha jäänud) minust hooga mööda. Üritasin ennast kuidagi kärmelt liikuma saada. Teise, püsti tiiru jõudsin nende järel. Laskma kahates, avastasin, et mõlemad sihikud olid lund täis ning 2 varupadrunit olid pooleks läinud. Rahunesin ja lasin ilusa 0-i. Ega ei olnud enam erilist lusti sõita. Kõigil võib juhtuda. Ma sellepärast õnnetu nüüd küll ei ole. Oli üks omaette kogemus, hea kunagi laste-lastele rääkida. Haiget ma ei saanud, pääsesin ühe väikse sinikaga. Suusa põhjad said ka kannatada, aga hullemini läks hoopis ühel hiinlannal, laupäevases sprindis. Tema kukkus samas kurvis ning murdis püssikaba kaheks jupiks.

Selline oli siis seekordne Östersundi MK. Homme reisime mägedesse. Järgmine etapp toimub Austrias Hochfilzenis. Reedel on sprint, laupäeval tagaajamine, pühapäeval teatesõit.

Algus ei loe

Jaaa… jätkame traditsiooni. Nagu eelmine aasta, siin Östersundis, nii ka seekord, sain sprindis hakkama 0+0-iga. Õnneks on koht siiski pisut parem. Ma olen rahul, sest laskmine oli täna super ning sõit polnud PRAEGUSE hetke kohta kehva. Siit on hea edasi minna. Lisaks kõigele sellele, sain ma ju MK punkte. Natukene, aga siiski.

Enne starti kulges kõik rahulikult, just nii nagu pidi. Start! Esimene ring kulges, nagu mulle ikka kohane, kõige rahulikumalt. Kuigi endale see nii väga ei tundugi, aga ajad näitavad. Tegelikult sain juba alguses aru, et täna ei tule kerge sõit. Esimene tiir, lamades. Jälgisin hoolega tuulelippe. Kõik klappis. 0! Kergendav algus. Teine ring. Ees läks üpris nobedate aegadega Poola tüdruk. Katsusin vahet mitte väga suureks lasta. Oli paras jõuga kangutamine. Puudus selline kerge lennukus, aga ma kannatasin. Teine tiir. Enne kui matile jõudsin, mõtlesin, et mul üks kõik kaua ma seal tiirus nüüd aega veedan, aga mina lasen 0-i. Võtsin rahulikult ja tegin ühe korraliku koolipoisi-viie-laskmise. 0! Ja kusjuures ei läinudki kaua aega. Kolmas ring. Nüüd oli jäänud veel viimane ülesanne, sõita võimalikult kiirelt finišisse. See ei olnud lihtne. Ladusin tõuse, nii kuidas veel jaksasin. Raske oli, aga lõpuni jõudsin. Koht 38, aeg 22:59.4, kaotus +1:37.9.

Hästi läks see päev.

Ja nii see taas algas…

Paistab, et kohe vägisi kipuvad hooaja esimesed individuaal distantsid aia taha rändama. Nüüd siis juba kolmas kord, kus põrusin täielikult. Esimene aasta, oli sama lugu. palju trahve. Eelmine aasta, oli sõidupool äärmiselt vilets. Ma küll ei tahaks seda traditsiooniks muuta, aga tundub, et see iseenesest kisub sinna poole. Ei tea. Vaatame, mis järgmine aasta tuleb. Aga mis sellest siis ikka, põhi sõidud on veel siiski ees. Mingi esimese käkerdise puhul ei tasuks suuski nurka visata ja patja nutma hakata. Läks nagu läks. Ega ma ainuke polnud, kel esimene start kehvasti läks. Kogu Saksa naiskond oli kuidagi liimist lahti.

Aga kuidas siis sõit kulges? Vaatame… Soojenduse ajal tundsin end üpris hästi ning peale laskmine, oli ka nagu korras. Start! Ei hakanud kohe esimene ring tõmbama. Sõitsin korraliku pika libisemisega. Ringi lõpuks, oli juba kaks tagumist konkurenti mind kinni nabinud. Norrakas 30. sekundiga ja valgevenelanna 1 minutiga. Algus oli ikka päris rahulik. Esimene tiir, lamades. Lasksin kiirelt, oma rütmiga… ja 2!!! See jäägu viimaseks! Teine ring. Olin nüüd koos oma kahe konkurendiga. Kuulsin kuidas treener hüüdis, et ma sellele valgevenelannale järgi hoiaks, sest tal oli liidritega võrdne sõidu aeg. Algul kahtlesin, kas suudan, aga võtsin end kokku ning asi polnud sugugi hull. Ma sain nüüd endale head vedurid ette. Ringi lõpus hõigati mulle, et pean püssil parandusi tegema, 2 nõksu paremale. Teine tiir, püsti. 1 trahv! No see peab küll nüüd viimaseks jääma (püsti tiirus parandusi ei tehta, sest märk on suurem ja see ei mõjutaks midagi). Kolmas ring. Üks minu veduritest (valgevenelanna), tegi väikse vahe sisse, aga mitte väga pika. Jätkasin koos Norra tüdrukuga. Enesetunne oli endiselt hea ning tundsin, et ma kannatan tempot ilusti. Kolmas tiir, lamades. Ma tulin tiiru ning mul olid need parandused täiesti peast pühitud. Ma ei suutnud meenutada, kas oli see nüüd 2 paremale või 2 vasakule. Otsustasin, et ei tee ühtegi parandust. Ja tuli ära. 3 trahvi!!! See oli valus, aga vaid hetkeks. Tahtsin näha, mida suudan suusarajal teha. Ma ei mõelnud enam laskmisele ning jätkasin hoo juurde andmist. Neljas ring. Olin endiselt koos oma norrakaga. Enne suurt laskumist, me mõlemad võitlesime, kes ette saab, sest all kurvis ei tahtnud kumbki hoogu kaotada. Tema sai siiski ette, aga õnneks sujus kõik ilusti. Suure tõusu keskel hakkas Tal raske ning ma otsustasin mööduda. Sain uue veduri, kuna selleks ajaks oli ring juba igasugust rahvast täis. Viimane, neljas tiir, püsti. Ja ma saatsin taas 2 oma teed. Nüüd oli mul tõesõna sügavalt suva, mis ma siin tiirus teinud olin. Palun vabandust, aga nii see oli. Oli jäänud veel viimane ring ning ma pidin kõik välja pigistama. Esimene ringi pool möödus päris heas tempos, aga suure tõusu lõpus tundsin hetkeks, kuidas kangestusin. Ka minu vedurid said nüüd parema hoo sisse ning hakkasid eest ära liikuma. Ma kannatasin lõpuni. Koht: 101, 8 min trahve, aeg 53.16.3. Ulme!

Mis iganes ka ei juhtu, ma elan õnnelikult edasi ning keegi seda rikkuda ei saa!

…

Kallis Eveli, kiiret paranemist!

Täna siis peame vaid – mina, Sirli ja Eilsabeth – Eesti lippu kõrgel hoidma.

Idre vallatud kurvid

Lõpuks pääsesin mina ka interneti kallale, sest saabusime äsja Östersudi. Tegelikult oli ka Idres võimalus netis surfata, aga tunnistan ausalt, et see asus kaugel ja maksis raha. Tegelikult oli päris hea eemal olla igasugusest elektroonilisest maailmast. Ma isegi ei muretsenud, kas mu postkast ajab üle või ei. Nii palju siis sellest, aga Idres käisin ma ju võistlemas. Tegin 2 starti, nagu oli plaanitud. Mõlemad olid sprindid (3 x 2,5km). Nagu ma vist kunagi mainisin, et tegin need võistlused nõ lahti sõitmiseks, nii et midagi erilist oodata ei tasunudki. Küll aga tundusid need juba üsna korralikud. Enesetunne oli hea, teine päev veelgi parem. Sõitsin ilusti jõu peale ning tehniliselt oli pilt hea, aga hetkel toimub veel selline koha peal tammumine, sest ei ole sellist kergust ja lennukust. Muidugi ma töötan selle kallal ning usun, et mõne võistluse pärast peaks juba kiirus kogunenud olema. Laskmisega olen hetkel rahul. Esimesel päeval, saatsin 2 lasku oma teed jalutama ehk siis 1+1. See oleks siis absoluutselt maksimaalne lubatud vigade piir sprindis. Teine päev, oli tunne parem ja laskminegi korralikum, 0+1. Ma ei hakka päris täpselt kirjeldama, mis seal rajal toimus, võib-olla nii palju, et laskumised olid ägedad. Paljud tüdrukud olid üsna hädas seal. Ma ikka mõni kord võitlesin tõusul, et saaks enne laskumisele, sest muidu oleksin ikka väga palju kaotanud sellega, kui keegi ees ilge saha maha paneb. Keerulised laskumised on siiani ikka mu leivanumbriks olnud . Esimesel päeval sain kahe trahviga 41. koha ning Teisel, ühe trahviga 22. koha. Sellel IBU Cupil oli väga tugev konkurents, kuna paljud koondised panid sealsete võistluste põhjal oma MK koosseisu paikka. Muidu võistlevad seal noored, B-koondised ja need, kes MK norme täita soovivad. Nüüd olen igatahes Östersundi ning valmistun selle hooaja esimesteks MK võistlusteks. Ja juba kolmapäeva õhtul olen joonel. Kavas on 5×3km distants. Nii et see on juba ukse taga! Teile, aga põnevaid elamusi!

Tagasivaade Olose laagrile

Vabandan, et olen olnud liialt kidakeelne viimaselajal, aga ma ise tundsin, et mul ei ole lihtsalt sõnu, ja mida ma niisama tühjakoha täitmiseks ikka jahun. Kui aus olla, siis ei olnud üldse tuju kuhugile midagi kirjutada või rääkida. Mitte, et mul midagi väga halvasti oleks läinud. Olose laager oli viimane põhja panev lihv enne võistluseid ja ma tundsin kuidas minus kasvasid mingisugused seletamatud pinged. Eks see ongi see ootusärevus, mis aina vinte juurde kerib ja meeleolu väga kergelt muudab. Suusatreeningu pool oli selles laagris üsna hea ning oli tunda edasiminekut, kuigi see kiirus ei ole mul veel väga hea, aga plaanis ongi seda kasvatada iga võistlusega. Jõu osakaal on siiski oluliselt kasvanud. Ja selle hüppelaua pealt “vettehüppeid” tegema hakata on üsna meeldiv. Laskmine oli aga selle laagri murelaps, mis oli väga kummaline, sest kogu eelnev ettevalmistusperiood möödus ilma igasuguste suuremate viperusteta. Kõik läks ülesmäge, kuni selle lumelaagrini. Ma tunnistan ausalt, et mul oli vaid 1 või 2 treeningut, kus sooritasin nõ oma laskmist, ülejäänud ajal toimus mingi kammaijaa. Küll oli asend jama, küll oli rütm vale, küll oli matt konarlik jne, jne. Ma ise tundsin, et see jaburdus ei kesta igavesti ning ma ei pea muretsema, aga ausõna, viskas ikka lõpuks üle küll, kui ei suutnud enam ilusaid puhtaid treeninguid sooritada. Nii ma siis vahel pahurdasin endamisi. Aga kõik see sai kummalise ja väga hea lõpu. Laagri viimastel päevadel, toimusid väiksed võistlused. Rahvusvahelised küll, aga mitte midagi erilist. Need stardid olid kõikidele osavõtjatele nõ lahti sõitudeks. Esimene päev oli sprint, mille tulemus mind kuidagi rõkkama ei pannud. Möödalaske koguni 4 ehk lamades 3 ja püsti 1. Aga kogu laagrit vaadates ei pannud see mind kuidagi imestama. Ka sõidupool ei rahuldanud mind. Esimesed ringid olid küll üsna head, aga viimasega tõmbasin ennast, sportlaste keeles, lukku ära. Kuigi mu oma treener jäi rahule ja sõnas, et ma suutsin õigesti ära kasutada kiireid sõiduviise ning kui ükskord saab kiiruse ka üles, siis peab edasiminek toimuma. Viimaselpäeval, tegin ma midagi, mida ma pole veel ühelgi võistlusel teinud. Lasin 4 nulli järjest. Ka sõidu enesetunne oli pisut paranenud, aga see on ka loomulik. Veider on aga ikkagi see, et nii konarliku laskmisega laagrit pole mul sellest ajast saadik olnud, kui ma alles alustasin püssipaugutamisega. Lõppes see aga kardinaalse muutusega. 4 puhast tiiru! See on märk, et ära muretse ja usalda iseennast!

Pisut jahedad uudised

Trenn hakkab külge küll, aga seagripp mitte. See on hea, muidugi. Juba poolteistnädalat olen treeninud siin gripikoldes, Põhja – Soomes, Olosel. Ilmad on talvised. Külma on ja lund on ka natuke, võiks rohkemgi olla, aga kunstlumerada on maas, mis ajab asja suurepäraselt ära. Rahvast on siis ka palju ning on näha, et käimas on viimased lihvid enne starti. Toimuvad kõvad kiirusetreeningud ja suusatestid. Ka mina tegelen kiiruste kasvatamisega. Tuleb teravust juurde teritada. Laagri lõpus on kaks kontrollvõistlust. 17.11 on sprint ja 18.11 on pursuit. Minule on need head mootorikäivitajad. Suusapealt laskmisega olen ka harjuma hakanud, algul oli see pisut konarlik. Ega siin hetkel muud rabavat ei toimugi. Rutiinne treeninglaager, aga pisut ärevust on õhus küll.

Viimasele ettevalmistusetapile

Pori sees plätserdamisele saab kohe kriipsu peale tõmmata. Õnneks mul sellel kodus oldud ajal pikki treeninguid ei olnud, aga siiski tuli ette vihma käes karglemist. Tervis püsib endiselt korras. Juba pühapäeval võin jälle suusad alla lüüa ja lume peal sahistada. Nii palju kui ma kuulnud olen ja netist Olose ilma jälginud, siis tunduvad sealsed olud üsnagi head. Kunstlumerada on täies pikkuses (5-6km?) ning on ka 10cm looduslikku lund. Miinuskraade jagub. Terveks järgmiseks nädalaks lubab lumesadu. Nii et mina kaon varakult talve ära. Tegin ära ka kohustusliku spordiarsti visiidi. Võrreldes eelmise aasta ja kevadiste tulemustega on toimunud ka mõningaid muudatusi. Koormustesti läbimis aeg jäi samaks. Tundub et kuskil seal maal ongi minu piir, sest mu lühikesed sammud ei võimalda enamat. Sellegi poolest sain vajalikud numbrid kätte. Aeroobses läves on pulss madalam, max pulss on sama, laktaat on madalam ning taastumine kiirem. Siit võiks ju järeldada, et on toimunud edasiminek. Ma ise loodan ka seda, kuigi mõningad näidud ei olnud palju muutunud. Aga eks see on kõigest hetkeseisund ning tõelist palet näeme talvel. Mina olen igatahes positiivselt meelestatud ning tunnen juba mõnda aega kerget ootusärevust.

Tere sügis!

Vot sellised olid meil ilmaolud viimastel päevadel. Nüüd olen jõudnud Ramsaust koju, Tallinnasse. Siin siis saan tunda mõnda aega neid ilmaolusid, mis Austria mägedes vahele jäid. Õnneks on ees pisike puhkeperiood, kus ma ei pea end kaua õues leotama. Igatahes laager läks väga edukalt. Treeningud toimisid ja tervis oli ja on endiselt hea. Seal olek, nagu te vist juba aru saite, pakkus väga mitmekülgset ilmastikku ja treeninmisvõimalusi. Aeg läks lennates. Ega siin kaua vahtida enam pole. Kohe tuleb Põhja-Soome lumelaager peale ning hakkabki paugutamine pihta. Esimene võistlus on Rootsis Idres, mis on IBU cup ja kus me ennast enne esimest MK’d käima ajame. Kohe peale seda ongi Östersundis (Rootsis) I MK, siis Hochfilzenis (Austrias) II MK ja III MK otsustati lõpuks ikka pidada Pokljukas (Sloveenias). Algul oli plaan, et see toimub Osrblies (Slovakkias), aga kuna nad ei jõudnud ehitustega õigeks ajaks valmis, siis toimetati üle Pokljukasse, mis sobib mulle väga hästi. Paljudele see koht ei meeldi, aga minule küll. Nii et varsti läheb jälle põnevaks!