Viimasele ettevalmistusetapile

Pori sees plätserdamisele saab kohe kriipsu peale tõmmata. Õnneks mul sellel kodus oldud ajal pikki treeninguid ei olnud, aga siiski tuli ette vihma käes karglemist. Tervis püsib endiselt korras. Juba pühapäeval võin jälle suusad alla lüüa ja lume peal sahistada. Nii palju kui ma kuulnud olen ja netist Olose ilma jälginud, siis tunduvad sealsed olud üsnagi head. Kunstlumerada on täies pikkuses (5-6km?) ning on ka 10cm looduslikku lund. Miinuskraade jagub. Terveks järgmiseks nädalaks lubab lumesadu. Nii et mina kaon varakult talve ära. Tegin ära ka kohustusliku spordiarsti visiidi. Võrreldes eelmise aasta ja kevadiste tulemustega on toimunud ka mõningaid muudatusi. Koormustesti läbimis aeg jäi samaks. Tundub et kuskil seal maal ongi minu piir, sest mu lühikesed sammud ei võimalda enamat. Sellegi poolest sain vajalikud numbrid kätte. Aeroobses läves on pulss madalam, max pulss on sama, laktaat on madalam ning taastumine kiirem. Siit võiks ju järeldada, et on toimunud edasiminek. Ma ise loodan ka seda, kuigi mõningad näidud ei olnud palju muutunud. Aga eks see on kõigest hetkeseisund ning tõelist palet näeme talvel. Mina olen igatahes positiivselt meelestatud ning tunnen juba mõnda aega kerget ootusärevust.

Tere sügis!

Vot sellised olid meil ilmaolud viimastel päevadel. Nüüd olen jõudnud Ramsaust koju, Tallinnasse. Siin siis saan tunda mõnda aega neid ilmaolusid, mis Austria mägedes vahele jäid. Õnneks on ees pisike puhkeperiood, kus ma ei pea end kaua õues leotama. Igatahes laager läks väga edukalt. Treeningud toimisid ja tervis oli ja on endiselt hea. Seal olek, nagu te vist juba aru saite, pakkus väga mitmekülgset ilmastikku ja treeninmisvõimalusi. Aeg läks lennates. Ega siin kaua vahtida enam pole. Kohe tuleb Põhja-Soome lumelaager peale ning hakkabki paugutamine pihta. Esimene võistlus on Rootsis Idres, mis on IBU cup ja kus me ennast enne esimest MK’d käima ajame. Kohe peale seda ongi Östersundis (Rootsis) I MK, siis Hochfilzenis (Austrias) II MK ja III MK otsustati lõpuks ikka pidada Pokljukas (Sloveenias). Algul oli plaan, et see toimub Osrblies (Slovakkias), aga kuna nad ei jõudnud ehitustega õigeks ajaks valmis, siis toimetati üle Pokljukasse, mis sobib mulle väga hästi. Paljudele see koht ei meeldi, aga minule küll. Nii et varsti läheb jälle põnevaks!

Suvesoojusest otse lumehange!

Uskumatu, aga vaid mõned päevad tagasi, sai siin all veel lühikestes pükstes ja t-särgis ringi lipatud. Nädal tagasi, eelmisel puhkepäeval, võtsid mõned päikest ja ujusid basseinis, nüüd on vaja jalga tõmmata villased sokid. Lumetorm ei ole mitte ainult üleval liustikul, vaid ka siin all külas. Eile sadas märga ja külma lörtsi, nii et õhtune treening muutus üsna ebameeldivaks ning täna hommikul ärgates, ootas ees üsnagi korralik lumevaip. Meil on igatahes puhkepäev, aga on näha paljusid sportlasi, kes on otsustanud siin karjamaadel suusad alla lüüa. Üks hull sõitis isegi rulle veel. Nii et siin on üsna pudru ja kapsad, iga üks harjutab omal viisil. Rulle on külma ja märjaga üsna võimatu sõita. Eile hommikupoole oli meil plaanis pikk suusatrenn liustikul, aga ilm oli üsna tormine, nii et esialgu olid tõstukid suletud, aga hiljem siiski pääsesime üles. Avatud oli vaid kergem 5km’ine ring. Marudalt tuiskas küll, aga trenn sai sellegipoolest tehtud. Täna olevat liustik üldse suletud, sest külmakraade on palju ja tuiskab meeletult. Siin all on siiski rahulik, nagu jõulud. Homme peaks meil plaanis olema kontrolltreening ehk väike omavaheline võistlus, rullidelt ja nelja tiiruga. Sellise ilmaga, on karta, et see võib toimuda hoopis suuskadel või üldse ära jääda, sest rullidel muutub olukord lausa eluohtlikuks. Siin rullirajalrajal on üks üpris käredate kurvidega laskumine. Juba kerge märjaga võttis mul rattad libisema. Kondid võib ju katki kukkuda, need paranevad ruttu, aga kui relv pilbasteks kukub, siis on terve hooaeg sama hästi kui prügikasti visatud. Uue relvaga harjumine võtab mitu kuud. Igatahes mina naudin talvist puhkepäeva. Lähen ehitan ühe lumememme, kui lumi kokku pakib .

Veel veidi suve

Ma arvan, et meil Eestis ei olnud suvel ka nii palavaid ilmu, kui siin on olnud paaril viimasel päeval. Siin all on muidugi mõnus ja soe, aga üleval kipub olukord aina nutusemaks. Tuleb välja, et siin ei mäleta keegi nii kehvasid lumeolusid üleval liustikul. Suusatada saab, rada on siiski korralik, aga lumi on märg ja must. Eelmine nädal korra isegi külmetas ja tuiskas vähe, aga see oli ka kõik. Lõhed haigutavad kollitavalt raja kõrval. Mõned kitsad, mõned päris laiad, et on oht sinna kadudagi. Ma oleks kaks korda oma suuskadest ilma jäänud. Esimene kord kõndisin raja äärde ning too kord oli vähe külmetanud ja libe. Ma käisin sihukese hooga sellili, et suusad lendasid käest ning hakkasid mööda nõlva alla liuglema. Õnneks jäid nad siiski konaruste taha pidama. Teine kord ei jäänud mul klamber korralikult kinni ja kui ma esimese sammu astusin, sõitis üks suusk mu jalast minema ning ei peatunud enne kui mingi nuki taga. Kui ma oma suusale järgi jõudsin, siis käisid mul üle selja õuduse judinad, sest suusk oli täpselt keset laia lõhet pidama jäänud, just sellisele kohale kus õnneks oli lõhe vahesse kinni jäänud suur lumekamakas, mis mu suusa päästis. Sellegi poolest on rahvast juurde tulnud. Treenida tahavad kõik. Ka all käib peale lõunat kõva andmine. Kui üleval ei tohi väga palju kiireid liigutusi teha, siis rullirajal toimub lausa võidu ajamine. Üks päev tegin ka kiiremaid lõike tiiruni, et harjutada kõrgelt pulsilt laskmist. Hakkasin rullidega hoogu pidurdama, aga rattad ei pidanud sellisele survele vastu ning libisesid alt. Nii ma siis ennast maoli maast leidsin. Nüüd on üks põlv pisut kärnas. Ega see kukkumine treenimist seganud, ainult hiljem oli vähe ebameeldivat kipitamist. Täna võtan ette kuulsa Pichli tõusu. See on mitu kilomeetrit mäkke ronimist. Ma siiski ei roni vaid tõukan rullidega üles ja seda vaid paaris tõugetega. Selline treening on saanud siin juba kõikidele traditsiooniks. Üle üldse on siin väga pikad trennipäevad, aga ma vaid naudin seda kõike. Siin tuleb mõnu tunda veel viimasest päikesevalgusest ja soojast, enne kui lahkun pimedasse Põhja-Soome.

Mägedeõhk teeb vabaks!

Nüüd siis olen omadega lõpuks Ramsausse jõudnud. Saabusin siia teisipäeva õhtu poole. Laager on alanud hästi, vaatamata kehvale lumeolule liustikul, olen jõudnud teha nii mõnegi korraliku treeningu. Paistab, et viimasel ajal on siin üsna suvine olnud ning ka liustikul pole väga külmakraade olnud. Lumi on väga pehme ja must, on näha ka kitsaid lõhesid. Sellegi poolest on rahvast nagu, eestlase mõistes, laulupeol ja näha on, et pooled koondised on veel saabumata. Rada on 7km pikk, nii et mahume veel kõik ära. Suusatreeningud ei ole kerged, lisaks kõrgusele, lisab ekstrakoormust kehva libisemine, nii et esimesed treeningud on vaid jalg jala ette astumised olnud. Pulss tuleb hoida madalal, sest mägedes on ülekoormus kerge tulema. Siiski, vaatamata kõigele sellele tunnen ma ennast hästi ning minul on kõik kontrolli all. Ka laskmine on näidanud üsnagi häid märke, eriti püsti asendis. Täna tegin kõrgema pulsi pealt laskmist ning tabavusprotsent oli päris korralik. 50′nest lasust, vaid 4 mööda. Elamine on lausa luksus, igast aknast paistab miljonivaade ning maja taga karjamaal jalutavad piisonid. Muide, täna õhtuks oligi piisoniliha. Väga maitsev. Räägitakse, et varsti läheb külmemaks. Ehk on siis oodata värsket lundki, seda siis liustikule.

Hoog maha, korraks

Minu pisike külmetushaigus on juba kauge minevik. Eile lõppes viimane tugev treeningtsükkel, nüüd on nädal puhkust. Puhkus ei tähenda seda, et soputan päevad läbi jalgu seinapeal, vaid kergeid treeninguid. Koguaeg peab olema aktiivne. Ramsaus algab uus tõsine töö. 3 nädalat mägede õhku – teeb tugevaks! Eelmisel nädalal veetsin veel mõned päevad peale laagrit Otepääl, lihtsalt, et hoida treeningkvaliteeti. Hea vaikne ja rahulik oli omaette harjutada, aga mul käidi ka külas. On tunda, et tähtis talvehooaeg hakkab lähenema, sellest, et dopingu kontrollid on väga aktiivseks muutunud. Külastatakse ootamatult, aga see on ka arusaadav. Mina siiski ei pabista ning kontrolliga kaasnevad ebameeldivused, tuleb lihtsalt üle elada.

Igatahes, tundub, et ilmad hakkavad ka vaikselt ära keerama. Külm, märg ja porine – viimane aeg siit varvast lasta . Ramsaus on kaks ühes, suvi ja talv. Mäe otsas, liustikul on lumine talv ning all päike ja rohelised karjamaad. Sellepärast mulle seal meeldibki. Paljud sportlased kurdavad, et Ramsaus on väga raske treeninda. Huvitav on see, et mulle nii ei tundu. No tegelikult liustikul, kõrguse tõttu on raskem suusatada küll, aga ju ma siis ei pane seda tähele, kuna lihtsalt naudin treeninguid.

Täna on selle aasta viimane suvepäev, ja pange tähele – hooaja alguseni on jäänud umbes 2 kuud. Oi, need lähevad kiirelt.

Tähelepanu!

Ka mina olen nüüd Twitteris, otsige üles!

Võistlus, missugune!

Täna toimusid Eesti Meistrivõistlused sprindis. Kahjuks pean teile pettumuse valmistama, sest mul ei läinud hästi. Olen ise ka pettunud, aga mis siis ikka, oli vähemalt korralik kiirustreening. Peale laskmine oli nii ja naa, aga lõpuks tuli üsna korralik. Tegelikult peale väikset haigust, oli mul esimene treeningpäev alles eile. Kui eile tundsin kerget jõuetust ning pulss oli über kõrge, siis täna oli jõudu küll, aga pulss peksles ikkagi seal kõrgemate numbrite hulgas. Nii, et päris õiget sõiduvormi mul ka ei olnud. Start oli üsna hea. Kui ma tavaliselt kipun esimesel ringil aeglaseks jääma, siis nüüd oli minek päris hoogne. Jõust puudu ei jäänud, aga tundsin kuidas süda kurgus peksab ning jalad kiskusid pisut kangeks, kuna pole veel sellise kiirusega harjunud. Esimene tiir, lamades. 3 trahvi! See šokeeris mind ikka korralikult. Trahvi ringid venisid. Enam ei olnud sellist inertsi. Ringil püüdsin end siiski tagant piitsutada, sest üks tiir oli veel ees. Ega kerge polnud, jalad endiselt kanged ja kurk hingeldamisest kibe. Teine tiir, püsti. Ja 0 tuli! Korraga tundsin, et sain pisut energiat juurde ning viimasel ringil proovisin nii palju parandada kui andis. Raske oli, aga ma suutsin sellest kuidagi üle olla. Veel viimane tõus! Sirliga sekundite mäng. Asusin tõusu täiega rammima, aga siis leidsin ma ennast hetkeks käpuli maast. Ma olin suusakepi taha koperdanud. Ma teadsin, et sinna see sekund kadus, kuid püüdsin veel lõpuni pingutada. Lõpukus oligi tulemus käes. Kaotasin kolmanda koha 1 sekundiga!!! Esimene oli Eveli, siis leedulanna Diana Rasimoviciute ning kolmas, Sirli. Mina, viimane, hapupiimane! Ma parem ei hakkas siin nendest oleksitest rääkima. Igatahes hetkeseis on nii, et minu enda tervise huvides ma homme startida ei plaani, kuigi ma veel pead ei anna. Eks siis ise näete või kuulete.

Nädalavahetusel võistlema!

Ootamatu terviserikke tõttu sain veel ühe päeva sundpuhkust. Ei midagi erilist, tavaline külmetus. Kerge nohu ning öösel oli ka mõne astme võrra kõrgem temperatuur. Hetkel ravin ennast ja sügelen kangesti trenni, mis mul kahjuks ära keelati, kuigi ma ise tunnen ennast üsna hästi. Ma kohe ei saa niisama istuda, paha hakkab (mitte haigusest)! Hommikul kuulasin raadiot, kus küsitleti inimeste veidraid kombeid ja harjumisi. No näiteks, kes loeb tänavaposte, mõni samme, või mõni ei astu tänavakivide äärtele, kartes, et äkki läheb päev untsu, kui nii ei tee. Minu veidrus on see, et kui mul jääb mingil põhjusel päevas kasvõi 1 trenn tegemata (va kohustuslikul puhkepäeval), siis on tunne, et kogu mu päev või üldse nädal on untsu läinud. Treening on mul juba nii sügav sõltuvus, et ma ei saa enam teisiti. Igatahes ma katsun nüüd olla ja maha rahuneda.

Aga mille ma eile unustasin teile teatada oli see, et nädalavahetusel, 12-13 september, toimuvad Otepääl suve biathloni Eesti Meistrivõistlused ning seekord rullsuuskadel. Kavas on sprint ja jälitus. Stardid algavad laupäeval kl 11 ja pühapäeval kl 10.30. Kõik on oodatud kaasa elama! Ja kui te arvate, et ma haige olen, siis te eksite. Ma ei kavatsegi. Juba homme olen jalul tagasi.

Asjad, mis loevad

Ma järjekordselt veendusin. Pisiasjad on olulised. Jutt järgmine:

Nädal enne laagri algust, käisin Haanjas treenimas. Uhkes üksilduses oli kogu lasketiir minu päralt. Treeningud möödusid lausa lennates ning märkidele tabavus, oli lihtsalt super. Aga mis juhtus laagri esimestel päevadel? Püstiasendis tabasin kõik märgid, aga lamades. Justkui nõiaväel! 2 trahvi ja 3 trahvi nje. Kogu ilus pilt oli kadunud. Märklehte lastes, näitas pilt väga kummalist situatsiooni. Oli laske, mis asetsesid ilusti keskel, aga mingi pärast oli paljud visanud kaugele kella 11 – suunda. Mul tekkis juba kerge paanika hetk, et kas tõesti laguneb laskmine käest. Laupäeval tegime siis traditsioonilise punktilaskmise. Ma veel kontrollisin kõik kruvid üle. Võib ju olla, et toru on pisut lahti, aga kõik tundus normis. Asend korras, rütm normis, aga lasketulemuse pilt ikka sassis. Lõpuks viimase seeria ajal tegin avastuse! Kui tavaliselt peavad sihikust kõik rõngad täpselt keskelt läbi paistma, siis nüüd vajus välisrõngas vaateväljas õige pisut kella 4 – suunda. Tähendus! Mu põsk vajus liialt kaba põsetoele. Lausa koomiline, aga tõsi. Eelmise nädala alguses – mäletatavasti – eemaldati mul ju breketid, see tähendab, et mul kadus umbes 0,5cm tugipinda. Nii väike asi, aga mõju on suur. Nii ma siis tõstsin pisut põsetuge ja pilt jälle korras. Viimased lasketreeningud on tagasi omal kohal. Üsna harv juhus, aga tuleb meelde jätta.

Tundub, et treenitud on nii palju, et rullid annavad juba otsad. Eilse treeningu ajal sõitsin rullidega Otepäält Käärikule. Juba treeningu algul kuulsin kerget prõginat, aga ei teinud sellest välja, märja teega võib ju igast prahti ratta vahele sattuda. Käärikule jõudes kõlas üks suurem krigin, kragin ja vihin ning hetkeks tõmbas ratta kinni. Vedas, et tol hetkel tõus oli ning ma piirdusin vaid koperdamisega. Rullid küll veeresid edasi, aga mitte täiuslikult. Otsustasin ennast, kuidagi Otepääle välja veeretada, et teised rullid võtta. Teel tagasi ei läinud mul mitte üks laager puruks, vaid lausa 2 või enamgi. Igatahes need olid ikka väga ribadeks sõidetud.

Cheeeeees!

1. september oli minu jaoks tore päev, nagu võis olla see ka väga paljudele teistele. Aga minu jaoks oli see päev eriline hoopis selle poolest, et sain lahti, lõpuks ometi, breketitest. Esialgu küll ainult ülemistest, aga see, see kõige suurem kergendus oligi. Äärmiselt vabastav moment. Nüüd tunnen taas julgust rohkem naeratada. Breketitega tekkis kerge ebalemis moment, kui pidin kõik hambad paljastama, sest ega ma ju ei näinud, kas tol hetkel juhtus nende traatide vahel hilisem menüü paistma või ei. Igatahes hambad on nüüd ilusad ja sirged, aga kõik ei ole veel lõppenud. Esialgu paigaldati hammaste taha väike fikseeriv traat, mis hoiab ära tagasi vajumist. Alumistest breketitest peaksin samuti üsna pea lahti saama.

Nüüd olen ma taas tagasi Otepääl treenimas. On käimas järjekordne laager, aga tähelepanu, tähelepanu! Tegu on selle ettevalmistushooaja viimase kodumaise laagriga. Juba kuu pärast, samal ajal, treenin Austrias Ramsaus. Mul igatahes on juba ootusärevus sees, sest seal saab lõpuks ometi lumel suusatada. Ja pange tähele! Kolme kuu pärast on esimene MK start. Ma tunnen kuidas terve mu keha värisema hakkab, mõeldes lumele ja võistlustele. Ei! Ma ei karda. See on ootusärevus ja põnevus! Igatahes jah, praegu toimuvad veel viimased Otepää treeningud, aga paistab, et paljud teised on juba lõpetanud, sest siin on kuidagi väga vaikseks jäänud. Peale meie on siin kohalikud klubid, koolid ja veel mõned. Tundub, et suured koondised on siirdunud mägede poole. Tegelikult on vahelduseks päris mõnus sellises vaiksemas keskkonnas treenida. Tekib kodusem tunne.

Vähe võistlemist

Nagu ma siin varem mainisin, toimusid sel nädalavahetusel Eesti Meistrivõistlused laskejooksus. Võistlesime Haanja metsade vahel. Mina teenisin välja 2 hõbemedalit. Esimesel päeval oli kavas individuaal stardid (5×1,2km, trahv 30 sekundit). Laskmine kukkus välja üsna keskpäraselt, 0+1+3+1. See üks kolmene oli vähe pahasti, aga sellele eelnevalt olin teinud liialt tempoka ringi. Jooksuga võib ka rahule jääda. Mul pole just erilist jooksu jalga, aga hea oli see, et uutsin tempot hoida ega vajunud lõpus ära. Nii oligi Sirli minust kiirem ja võitis kulla, hoolimata sellest, et 1 trahvi rohkem sai. Mul jäi vaid 1 sekund kullast puudu. Teisel päeval oli mass-start (5×1km, 70m trahviring). Laskmine oli õige pisut kobedam eelmisest päevast, 2+0+1+1. Jooks oli samuti üsna korralik minu kohta. Eveli võitis ning Sirli oli seekord kolmas. Mina jäin oma sooritustega rahule, sest need võistlused läksid asjaette ka hea kiirustreeningutena. Nüüd, peale puhkepäeva, sõidan mõneks päevaks tagasi Haanjasse treenima. Seal hea rahulik ning saab ära kasutada Vällamäe ressursse, et teha paar korralikku imitatsiooni treeningut. Ja siis varsti ongi vaja jälle Otepääle sõita.

Bolti kiirusega

Ma siin muud ei kuuluta kui ainult, laager läbi ja laager algab! Nagu katkine grammofon. Noh jah, igatahes oli täna taas üks laagri viimane päev ja see lõppes pika nelja tunnise treeninguga. Ning just mõni aeg tagasi saabusin ma metsast seenelt. Lihtsalt mõtlesin väikse jalutuskäigu teha ning uurida ehk leiab midagi söödavat. Igatahes nüüdseks (vähemalt tänaseks õhtuks), olen ma päris korralik laip. Silm vajub kinni. Aga hea laager oli! Trenni vihtusin kõvasti – nii see jõud tuleb. Ka laskmine edeneb. Eile tegin tempo treeningut koos laskmisega. Sisenesin tiiru kõrge pulsiga. Laskerütm tundus liialt kiire, aga kõrgema pulsiga oli isegi kergem lasta. Ärge pange imeks, ma ei oska ise ka seda hetkel teile arusaadavalt lahti seletada. Treener Asko igatahes ütles, et nii hullult kiirustada pole veel vaja, aga on hea, et ma seda oskan. Eile suutsin ma ka sellel suvel esimest korda käpuli käia. Lihtsalt kiirenduse pealt, suure hooga virutasin suusakepi suusale ette. Õnneks oli tegemist tõusuga, nii et hoog väga meeletu polnud, aga alles kiirenduse lõpus tundsin, et põlved löövad tuld välja. Tegelikult polnud üldse midagi hullu. Nüüd siis mõni päev kergemalt võtta ning nädalavahetusel toimuvad Haanjas Eesti Meistrivõistlused laskejooksus. Jooks pole just minu trump ala, aga ma vähemalt lähen ja annan endast kõik, sest ka see on hea kiirustreeningu eest. Laskmine tuleb teha korralikult. Võistluste kavas on individuaaldistants 5 x 1,2km ja ühisstart 5 x 1km. Tulge vaatama, Haanja metsades on palju seeni ka !

Ka mina vaatasin eile õhtul Berliini MMi meeste 100m finaali. Tavaliselt mul pole see nii väga pinget pakkunud, kes jälle kiiremini jookseb, aga seekord olid lood teisiti. Mina ei imesta sugugi Usain Bolti nõ imeaega 9.58. Ma usun, et ta on võimeline kunagi veelgi kiiremini jooksma. Bolti eeliseks on ilmselgelt tema kasv ning samasugused sprinterlikud võimed nagu Tyson Gayil või teistel. Gay on ju väike mees Bolti kõrval. Ta samm on 2 x lühem ning on ju loogiline, et ta ei saa nii kiiresti joosta. Ma nimelt ei imetle Bolti kiirust, pigem pean seda loomulikuks. Mulle meeldib tema vaba ja tõene olek. Temas on see lapselik positiivsus, mis paneb ta särama. Kui vaadata teisi sprintereid, siis nemad tunduvad kuidagi võltsid, oma ähvardava olekuga. Sportlase olekut on päris huvitav jälgida, talvel on see natuke keerulisem.

Treenida, treenida, treeninda…

August on täies hoos ja nii ka treeningud. Esimene poole laagrist möödas ning seljadaga on juba nii mõnigi vintske treening. Ees on veel üsna palju teha, aga treeningvorm on hea. Enesetunne lubab treeningutest kõik võtta. Andke ainult rada ! Aga sellegi poolest ei tasu hoogu ka minna. Ennast pean endiselt rangelt kontrollima ning pulsid paigas hoidma. Siiani on kõik mööda joont läinud. Esimene laagrinädal oli õnnistatud tõeliselt heade ilmadega ning tänane puhkepäev oli minu jaoks lausa ajalooline, sest vedelesin pool päeva rannas, mida viimati tegin paar aastat tagasi. Nüüd aga lubatakse, et ilmad lähevad kehvaks. Kahju. Tundub, et see rannas sulistamine jäi mulle ka viimaseks, vähemalt sellel aastal. Aga sellest mulle ka piisas, üsna pikaks ajaks. Päikesepatareid on täis! Nüüd ainult trennile pihta! Kui ma varem rääkisin, et Otepääl on palju sportlasi, siis nüüd käib rullirajal tõsine sõelumine ning isegi hilisõhtutel käiks lasketiirus justkui sõda. Varahommikutest rääkimata. Kui meie enne hommikusööki tiirus nõ kuiva teeme, siis käib samal ajal seljataga usin tehnikatreening rullidel ning murupeal toimub varahommikune jalkamatš. Nii et siin treenitakse lausa 14h päevas jutti. Näha on, et toimuvad ka ettevalmistused Suverulliks. Kuna laupäeval on kergem treening, siis on pärast hea kaasa elama minna. Tulge teiegi, mis siis, et mind stardis ei näe .

Sport = elu

Tundub, et ma olen vaikselt võõrdunud intervetist. Lihtsalt ei ole aega ja huvi. Isegi nendel kergema režiimiga nädalatel, kus treeningkoormus oli madalamale keeratud, ei olnud tahtmist oma aega siin kulutada. Oli palju muudki teha. Marju korjata, värvida või puid laduda. Kord päevas viskan kiirelt pilgu üle e-posti ja vahel mõnel uudisel ning kaon oma igapäevaste tegemiste juurde. Sel ajal kui kõik ülejäänud maailm aina rohkem internetist ja muudest digitaalsetest asjadest sõltuma hakkab, toimub minuga vastupidine protsess. Ma olen müünud oma hinge täielikult spordile ning olen rahul sellega. Ja just algaski kõige intensiivsem treeningkuu. Ees on palju treeningtunde ja mulle see meeldib. Mul juba lihased värisevad treeningjanust – järelikult puhkus on mõjunud positiiselt. Lasin täna ka verd kontrollida ning kõvemale koormusele on roheline tuli. Kolmapäeval algab Otepääl uus laager ning ma kardan, et see väike linnake saab olema kõvasti ülerahvastatud sportlastest, kes pürgivad talvel olümpiale. Kõik krutivad oma vormi viimase vindi peale. Loodan, et ilmad tulevad ka kuivad. Soe või külm, vahet pole. Peaasi, et pidevalt vihma ei kallaks.

Hoog maha

Võehh… päris hea on vahelduseks lõdva lihasega mööda lauget maad rullidega veereda. Laager sai just läbi ning hetkel on käsil kerge nädal. Laagri eelviimasel päeval tegime kontrolltreeningu. Mina aga olin hoopis eraldi arvestuses, sest sõitsin kiirema rulliga, kui teised. Minu eesmärk oli anda lihastele kiireid liigutusi. Distants oli teistega sama: 2,5 x 1,3 x 1,3 x 1,3 x2,5 – see teeb siis 4 tiiru. Mööda lasin – 0+1+1+2. Esimese sõidu kohta pole sugugi paha lasketulemus. Sõidu enesetunne oli hea. Olen teinud tehnikaga rohkem tööd ning ka sellel stardil tundsin, et suudan oma jõudu hästi ära kasutada. Ilm oli see-eest lausa tapvalt kuum. Vahepeal tekkis küll tunne, et kui veel natuke enam pingutan, lähen kuumusest lõhki. Õnneks lõppes kõik hästi. Mina olen kontrollitud tulemusega rahul.Viimasel päeval sai tehtud pikk rahulik treening, mille esimene pool möödus tiheda vihmasajuga metsas mütates, mööda poriseid radu. Teine pool treeningust oli juba kuivem ning jätkus rullidel. Nüüd lasen see nädal lihasel taastuda. Päris puhkust see siiski ei tähenda, sest aktiivne tuleb endiselt olla. Kergemate treeningute kõrval on hetkel käimas usin korilus. Valminud on vaarikad, kirsid ja mustsõstrad, mis ootavad korjamist ja moosiks tegemist.

Huvitav, peale seda viimast õudust, olen ma hakanud unes nägema üldse väga palju absurdseid asju. Võimalik, et nägin neid varemgi, aga nüüd on kõik nii selged ning jäävad meelde. Ei tea, kas treeningud mõjutavad?

Natuke õudust

Ei ole aega, ei ole aega, üldse pole aega – siia midagi kirjutada, rääkimata interneti külastamisest. Hetkel on käimas üpris tihe treening-graafik. Hommikul 7’st üles, siva tiiru 20-minutiks kuivama (relvaga), siis tagasi sööma, riided vahetama ja juba treenima, kuni lõunani, siis on hetk, mis kulub ainult puhkamiseks. Peale pausi uuesti trenni, kuni õhtusöögini. Lõpuks on päev otsas ja ma ei saa isegi aru, millal ma juba voodisse olen jõudnud ja magama jäänud. Magamisest rääkida, siis olen ma unes hakanud jälle nägema igasugu kummalisi asju (mul ikka juhtub aeg-ajalt). Tänaöisest unest võiks kirjutada ühe päris hea õudusfilmi. See on mul nii hästi silme ees, nagu oleks päriselt juhtunud. Ma pikalt ei seleta, sest muidu varastab keegi mu idee. Igatahes oli lugu selline, et ühes kiirtoidurestoranis töötas üks mees, kellel oli hiiglaslik hakklihamasin, mis nägi välja nagu koletis. Sealt masinast lasi ta läbi inimesi, koos ketšupi ja friikartulitega ning seejärel küpsetas sellest massist pikapoisi. Üsna võigas, aga mis edasi juhtus läks veelgi maitsvamaks. Võib-olla kunagi lasen sellest lühifilmi teha . Eks suur treenimine ajab kupli sassi ka vahel. Te kindlasti arvate, et ma olen jälle arutult treenima kukkunud. Nii see ei ole, kuigi treeningtunde on tõesti palju, aga kõik on läbimõeldud ning kontrolli all. Enesetunne on hea ning tunnen, et iga trenn on arendav ja läinud õigesse kohta. Aga laager hakkab ka nüüd varsti läbi saama ning ees on kergem nädal, siis on aega ka puhata ja muudele asjadele tähelepanu pöörata.

Tour de Võrtsjärv

Lõppenud on laulupidu, käimas on Tour de France ning alanud on uus laager. Laulupidu nägin ma kahjuks vaid natukene telekast. Ma ei kahtle karvavõrdki, et kohapeal oleks see mõjunud palju, palju võimsamalt ning oleks seda oma palja silmaga näha tahtnud, aga treenimine nõuab oma. Nii mul siis oligi päris oma ratta tuur. Esmaspäeval oli plaanis pikk ratta treening. Üsna kaua kestis ta tõesti. Tuur ümber Võrtsjärve. Päris üksi ma seda siiski ette ei võtnud. Isiklik treener oli kaasas. Startisime 8.00 Viljandimaalt, Paistu vallast. Tol hommikul tervitas meid üsna karge õhk, aga selge ja vaikne ilm. Algul oli vähe külm, aga vedas ikka küll. Kordagi ei tundnud vastutuult ega ainsatki piiska. Kuni Pika-Sillani sõitsime mööda kruusateid. Läbisime Kärstna ja Leebiku. Päris huvitavad väiksed kohad. Vanad poed ja baarid, seisavad kurvalt suletutena, trepi esine juba sammaldunud ja rohtu kasvanud, aga tuletavad meelde vanu aegu. Pika-Sillast (oli sõidetud juba pisut üle 40-kmi), algas sõit peamiselt mööda suurt teed. Enne Rõngut lõikasime otse Rannu ja Sangla poole. Seda teed oli vast kõige lõbusam sõita. Asfalt, väike liiklus ja huvitav ümbrus. Vahepeal tegime väikse poe-peatuse, et jõuvarusid taastada. Ega tegelikult ei tekkinudki kogu distantsi ajal kordagi rasket hetke, sest tempo oli umbkaudu 20-23km/h. Lõpus tekkis ainult jalgadesse vähe väsimust ning tagumik jäi kangeks. Tartu-Viljandi mnt. uue Emajõe sillani jõudes, külastasime vaatetorni. Kiire ülevaade Võrtsjärvele ning sadulasse ja edasi. Suure maantee pealt keerasime ära Valma poole ning alustasime uuesti kruusateid vallutama. Treppis teed on üsna tüütud. Holstre-Polli jõudes oli tunne hea, sest jäänud oli vaid 9km ja kõvakattega tee. Lõpuks finiš. Aega läks 7 tundi ja 18 minutit ning 135km. Jalgratturitele on see nuusata (üks tavaline trenn), minule oli see hea pikk treening. Algul kartsin, et jalad jäävad haigeks ja väsimus murrab hoobilt, aga ei midagi, kui sadulalt maha ronisin läks päev edasi nagu kõik teisedki ega mingitki märki pikast ratta trennist. No jah, sadula maitse oli vähe suus. Eile alustasime Otepääl uue laagriga. Treeningud algasid suurepäraselt ja tunne on hea.

Mida puhkepäevaga peale hakata?

Eile avastasin, et vabad päevad on tüütud ja igavad. Ma mõtlen just neid päevi, kus tõesti pole enam midagi teha, sest kõik ülesanded on ära aetud ja treeningutest tuleb puhata. Nii igav, et mine või trenni, aga ei tohi. Võtsin siis aias päikest, õppisin saksa keelt ning lugesin üht-teist. Õhtul vaatasin ära ühe jabura filmi. Hommiku poole käisin siiski korra linnapeal, et teha vereanalüüs ja toidupoest läbi hüpata. Tundub, nagu oleks tegemist küllaga jätkunud, aga ikka oli mul pidevalt tunne nagu midagi oleks puudu, mis mu meelt lahutaks. Õnneks möödus see päev ning täna oli juba hoopis teine lugu. Mul oli väga sisukas treeningu ja mude asjaajamiste päev ning lõpuks jõudsin aias muru ka ära niita. Oleks ju võinud eile ka niita, aga siis ta ei tundunud üldse nii pikk . Ma juba ootan järgmist laagrit! Eelmine nädal oli kergem, kus olid vaid rahulikud taastavad treeningud, mis kasvatasid mu trenninälga. Nüüd ongi nii, et pean hobuseid kinni hoidma, või muidu panevad traavides metsa poole ajama, kes siis talvel selle jama jälle välja vabandab? Aa.. see, et miks ma vereanalüüse võtmas käisin? Vist varem ka mainisin, et nüüdsest on mul pidev kontroll peal. Füüsilisest seisundist annabki kõige paremat infot veri. Paar korda olen nüüd proove võtnud ning siiani on kõik korras. Näidud lubavad plaanipäraselt treenida. Aga lihtsa kliinilise vereanalüüsi võtmine on Tallinnas üsna keeruliseks tehtud. Perearsti juures on see veel kõige tülikam, sest selleks oleks mul vaja määrata kohtumine arstiga jne. Aga mina tahan vaid enda huviks tulemust teada ning selle kiirelt ära ajada. Muud asutused võtavad vastu ainult hommiku poole, sest tavaliselt võetaksegi proove vaid hommikul. Ning mõnes kohas pole kohapeal laborit. Aga kui aus olla, siis eks minusuguseid, kes kiirelt ja lihtsalt enda jaoks, vereanalüüsi võtta tahavad, ei leidugi. Nii ma siis peangi mõningate ebameeldivustega leppima. Mulle meeldib, et on juba juuli!

Suvesse sulandumas

Üks laager läbi, jaanid möödas ja suur suvi käes. Haanja laager oli päris hea, kahju, et nii lühikeseks jäi. Isegi Vällamäe imitatsiooni trennid olid meeldivad, sest ilmad olid natuke jahedamad ja tuulisemad, nii et sääski oli vähem ja parmud puudusid üldse. Jaanid möödusid vaikselt ja mõnusalt. Jaanituli oli see aasta võimas, sest kevadisest suurpuhastusest oli kogunenud palju prahti, algul oli küll mure liialt tugeva tuule pärast, mis oleks võinud sädemed laiali kanda, aga õhtuks muutus ilm meeldivalt vaikseks ja kõik toimis plaanipäraselt. Kui aus olla ega hetkel polegi muud põnevat toimunud. Trennid on möödunud korralikult ja enesetunne on hea. A hah. Haanjas olles põikasin korra Vastseliina Maarahva laadalt läbi. Natuke sai ringi uudistatud. Nägin ära Kihnu Virve ja rammumees Murumetsa. No on ikka viimasel jõud taga, mis sellest, et ta ei tundunud pooltki nii suur kui üks Läti hiiglaslik jõujuurikas. Muidu oli laat nagu ikka, palju, palju käsitööd, hilpe, Eesti taludes valmistatud toitu ja muud säärast. Nüüd on natuke aega järgmise laagrini, mis algab 8 juuli Otepääl. Selle vahepealse aja sisustan treenimisega ja kui ette tuleb, siis ka millegi põnevaga. Treenimist võtan ikka natuke rahulikumalt.